Intervjuu ilmus ajakirjas Sõdur nr 6/2018

Donald Trumpi ja Vladimir Putini vahelised suhted on mõneti kahtmoodi tõlgendatavad, samas on Venemaa käivitanud sisuliselt uue võidurelvastumise ja nüüd tuleb veel Brexit peale. Kuidas Eesti julgeolekupoliitilist olukorda praegu kirjeldada?

Julgeolekupoliitiline olukord on keeruline. Selles mõttes ka alati keeruline, et me elame Venemaa kõrval, kes suhtub meisse ülima kriitilisusega ja kellel on väga tugevad imperiaalsed ambitsioonid. Meie trump on see, et lääneriikide blokk on olnud ühtne ja taganud ka heidutuse, mis on vajalik Venemaale signaali andmiseks, et tuleb käituda korrektselt ja viisakalt. Nüüd on tekkinud lääne blokki sellised ebameeldivad mõrad, mida ei tule küll kirjeldada katastroofilistes terminites, aga muidugi kõik see, mis puudutab Euroopa suurriikide ja Ameerika Ühendriikide suhteid ja mis on lausa päevadega pingestunud, teeb Eestile erakordselt suurt muret.

Mulle tundub, et väga palju neist selles sõnavahetuses kasutatud terminitest, näiteks Euroopa armee, on tegelikult välja öeldud ülekantud, sümboolses tähenduses, sest ma ei tea ühtki Euroopa riiki, kes usuks reaalselt ühendatud armee tekkimist. Küll aga võib selliste sümbolite kasutamine tekitada teineteise mittemõistmist. Eriti Ameerika Ühendriikides, kus isolatsionismi trend on olemas ja kahjuks ka süvenev. Üleskutseid Euroopa armeele võidakse lihtsalt valesti mõista. Nagu ikka, välispoliitika ja rahvusvahelised suhted on ju signaalide ja märkide andmise kunst, ja sellega peab olema väga tähelepanelik.

Eestile on asjaolu, et Suurbritannia lahkub Euroopa Liidust, erakordselt kurvastav. Aga nagu britid ise on öelnud, et nad lahkuvad küll Euroopa Liidust, aga nad jäävad Euroopasse. Ja parim näide sellest on ka eFP pataljon Tapal. Meie kõigi ülesanne on teha kaitse- ja julgeolekukoostöö brittidega niivõrd lihtsaks ja hästi funktsioneerivaks, et brittidel tõesti on võimalik julgeolekupoliitilises mõttes jääda Euroopasse. Ma olen alati lootnud seda, et need pinged, mis puudutavad kaubandusläbirääkimisi, ei kandu üle julgeolekusfääri.

Rääkides signaalidest, siis kuna NATO väed on Eestis sees, on NATO tähelepanu Eesti suunas järjest suurenenud?

NATO tähelepanu on tõepoolest järjest suurenenud. Kui me räägime praktilisest koostööst NATO sees, siis Ameerika Ühendriigid on siinkohal teinud väga olulisi jõupingutusi. Märgiline on esiteks see, et väga paljude Euroopa riikide kaitse-eelarve on pööranud tõusule. See on jällegi teema, mida meie

oleme kogu aeg käsitlenud, aga kui me teeme seda koos Ameerika Ühendriikidega, on sellel muidugi palju tugevam mõju. Teiseks on NATO teinud suuri jõupingutusi, et Euroopas tugevdada kollektiivkaitset, eriti tugevdusstrateegiat, võimalust kiiresti vägesid tuua Balti riikidesse. Sellega on seotud ka NATO ja Euroopa Liidu ühine sõjalise mobiilsuse projekt, mis tegelikult ongi Balti riikide ja teiste NATO ääreriikide kaitsmiseks. Ameeriklased on suurendanud oma vägede kohalolekut Euroopas. Eesti saab ka märkimisväärset finantsilist abi NATO-lt ja Ameerika Ühendriikidelt, et oma kaitset parandada ja lihtsustada liitlaste vastuvõtmist.

Jüri Luik Ämaris
Foto: Ardi Hallismaa, Eesti Kaitsevägi

Enne valimisi on tõsine mure, et Venemaa võib siinsetesse sündmustesse sekkuda ja psühholoogilist sõjapidamist arendada. Kas praegu on üldse võimalust pingelõdvenduseks Venemaa suunal?

Sellele küsimusele ei ole lihtne vastata, sest see ei sõltu niivõrd Balti riikide ja Venemaa vastastikustest suhetest. Tegelikult on Lääs praegu suhetes Venemaaga võrdlemisi ühtne, näiteks sanktsioonide poliitikas. Väga raske on ette kujutada, et lääne poliitika radikaalselt muutuks, enne kui Venemaa on lõpetanud agressiooni Ukrainas ja aidanud kaasa Ukraina suveräänsuse taastamiseks.

Kui vaadata konkreetselt Eesti ja Venemaa suhteid, siis on olemas diplomaatilised suhted, kultuurilised suhted ning on säilinud terve hulk majandussuhteid, st et me ei ole Venemaaga akuutses pingeseisundis. Euroopas on teisi riike, kelle suhted Venemaaga on palju pingelisemad kui meil. Aga me peame olema valmis seisma vastu sekkumisele, näiteks küberrelva ja infosõja kasutamisele meie vastu.

Kas ja kui palju oleks reaalselt võimalik kaitsekulutusi tõsta?

Mina olen teinud ettepaneku, et see tõus võiks olla 2,5% sisemajanduse kogutoodangust. Usun, et see on optimaalselt selline summa, mida Eesti ühiskond aktsepteeriks. See oleks summa, mille eest me arendaksime välja olulisi sõjalisi võimeid ühelt poolt, aga ei hakkaks veel sööma tähtsaid tsiviilprogramme teiselt poolt.

Usun, et kaitsekulutuste tõus ei saa iseenesest eriliseks valimiste teemaks. Kuigi patriotism on äärmiselt populaarne, siis ma ei saa öelda, et kaitsekulutuste tõus oleks tingimata see, mis on laialdaselt populaarne. Aga ma usun, et inimestele on võimalik samm-sammult selgitada, kuivõrd oluline see on. Neid on võimalik tõsta ka aste astmelt, näiteks järgmise valimisperioodi lõpuks. Pärast valimisi, kui uus koalitsioon kokku tuleb, tuleb see teema kindlasti lauale.

Kui me otsime argumente, millega kaitsekulutuste tõstmist toetada, siis missugune puudujääk meie kaitsevõimes vajaks kõige kiiremas korras parandamist?

On terve hulk elemente, mis tulenevad meie praegustest kaitsejõududest, nende struktuurist ja nende vajadustest. Näiteks juba nimetatud laskemoon.

Arendamist vajab ka terve hulk päris uusi võimeid, üheks neist on kindlasti keskmaa õhutõrjevõimekus, kus me räägime programmist, mille üldmaksumus on umbes 300 miljonit eurot.

Vahel on räägitud, et miks ei võiks NATO õhuturbemissioon minna üle õhukaitsemissiooniks, aga õhukaitset ei ole esiteks võimalik teha ainult lennukite abil, teiseks peaks lennukite arv olema kaugelt suurem, kui need liitlaste võimed, mis meil praegu oma territooriumil on, ja lisaks on õhukaitse mitmekihiline. Seega on keskmaa õhutõrjevõimekus vajalik. Nagu ka näiteks meie soomusvõimekuse tõstmine, iseliikuvate haubitsate K9 täiendav ost. Kindlasti oleks vaja lisaks toetada kaitseliitu jne. Need arvutused on iseenesest olemas ja üsnagi täpsed.

Kuid oma hävituslennukite ostmine pole isegi praegu reaalne?

See ei ole reaalne ja ei ole ka vajalik, sest hävitajaid on NATO riikidel väga palju. Et tasemel olla, peavad lennukite piloodid kogu aeg harjutama ja saama väljaõpet. Meile on erakordselt kasulik, et liitlased tagavad meie õhuturbe, kuna meil endil selliseid lennukeid ei ole. Need on hiiglama kallid ja me paneks sinna alla suure osa oma kaitse-eelarvest. Teisalt on see kasulik ka liitlastele, sest nad saavad anda oma pilootidele väljaõpet. Meil pole kunagi olnud probleemi, et õhuturbe rotatsioonis oleks auk. Pigem vastupidi, riigid tulevad heameelega, ja see on ka hea näide nii põhja-lõuna kui ka ida-lääne koostööst, kuna siin on käinud itaallased, portugallased, hispaanlased jt. Riigid osalevad selles tõepoolest üle kogu alliansi.

Intervjuu ilmus ajakirjas Sõdur nr 6/2018.