Kuigi kipume arvama, et inimsilm näeb vähemalt sama hästi kui kaamerasilm, on teadlased tõestanud, et asi on sootuks teisiti ning eriti ohtlik on olukord liikluses.

Eestis lisavad vürtsi sügisest kevadeni lühike päevavalguse aeg ning pidevalt muutuvad ilmaolud. Võib vist öelda, et kui inimene on pimeloom, siis Eesti inimene on superpimeloom. Kui sellega arvestada, on turvaline liiklemine täiesti võimalik.

Nägemisala ja nurkkiirus

Nägemisega seonduvad kaks mõistet: terav nägemisala ja nurkkiirus. Nurkkiirus tähendab antud kontekstis, et liikudes väheneb vaateväli vastavalt kiiruse suurenemisele.

See väljendub näiteks selles, et otse ees olevad objektid näivad oma kohal püsivat, tee ääres seisvad puud ja postid aga suisa vihisevad mööda.

Paigal seisva inimese vaateväli on ligikaudu 180 kraadi. Liikudes kiirusega 50 km/h jääb sellest alles vaid pool ehk 90 kraadi.

Nägemisala sõltumine kiirusest
Accelerista

Kui aga kiirus on 80 km/h, on vaateväljast järel kõigest 60 kraadi. Selles osas meil midagi teha ei ole võimalik, sellega tuleb lihtsalt arvestada, isegi juhul, kui auto on varustatud jalakäijate-, ratturite- ja külgsuunalt tuleva liikluse tuvastuse abisüsteemidega. Inimene vastutab.

Suuremad kiirused mõjutavad autojuhi võimet tulla toime sõiduki juhtimisega. Lisaks sellele mõjutab kiirus ümbritsevas liikluskeskkonnas toimuva märkamist.

Kiiruse kasvades nägemisväli aheneb ja sõidukijuht ei pruugi näha tee kõrvalt või külgsuunast lähenevaid ohtusid.

Sõidukiiruse valikul tuleb kindlasti arvestada ka looduslikust halvast nähtavusest või pimeda ajast mõjutatud vaatevälja ulatuse muutuse ning silma eristamisvõimega

Samuti tuleb autojuhil arvestada väsimusest, ajutisest või püsivast haigusseisundist ning vanusest tulenevate muutustega.

Nägemisvälja ulatust ja nägemisteravust mõjutavad ka mitmesugused silmahaigused, seega tuleb tõsiselt võtta soovitust silmi perioodiliselt kontrollida ning järgida arsti ettekirjutusi liikluses osalemiseks, mitte ainult sõidukijuhi- vaid ka jalakäijana.

Lugu jätkub siin