Ilmus ajakirjas Sõdur nr 3/2019

Alustuseks on oluline ära mainida, et Eesti riigikaitset puudutavad teemad ei ole kindlasti idanaabri suuremates tele- ja online-kanalites igapäevased. Suuremat tähelepanu kaitseväele ja siin paiknevatele liitlasüksustele pööravad regionaalsed propagandakanalid, näiteks Sputnik, Baltnews ja Rubaltic.

Neist kanalitest on kõige aktiivsem Sputnik Eesti, mis avaldab üldjuhul kõik kaitseväe pressiteated ja vürtsitab neid oma provokatiivsete pealkirjadega. Peale selle ilmub ka vähemalt paar korda kuus arvamuslugusid, mida Balti riigid julgeolekupoliitiliselt valesti teevad.

Need eespool loetletud online-meediakanalid täidavad Kremli propagandatööstuse jaoks mitu olulist eesmärki. Üks peamine neist on niinimetatud korjesaidi funktsioon ehk suuremad ja tuntumad Venemaa meediakanalid saavad vajaduse korral viidata kohalikule allikale ja saada kiirelt materjali, mida saaks võimalust mööda kasutada vaenulike infokampaaniate käivitamiseks.

Peale selle annavad need uudistekanalid tööd ja võimaluse oma ideid propageerida kohalikele vene poliitikat viljelevatele aktivistidele, kellest paljud täidavad valvekommentaatori osa nii kohalikele propagandakanalitele kui ka suurematele Venemaa telekanalitele. Need on peamised põhjused, miks Venemaa rahastab vähese lugejaskonnaga regionaalseid propagandakanaleid.

Analüüsides viimase kahe aasta Eesti ja Baltikumi kaitsevaldkonnaga seotud uudiseid nii regionaalsetes kui ka suuremates Venemaa kanalites võib välja tuua viis peamist narratiivi, mida pidevalt kasutatakse:

  • NATO kui agressor – suuremate õppuste või NATO üksuste rotatsiooni puhul Baltikumis tõuseb üheks peamiseks jutupunktiks väide, et NATO provotseerib konflikti, paigutades oma vägesid Venemaa piiride äärde ja korraldades agressiivse iseloomuga õppusi. Näiteks tõstatus teema taas märtsis, kui Lätis toimus Taani diviisi staabi pidulik avamistseremoonia. Regionaalsest propagandameediast võis leida väiteid, et diviisi staabi loomine Venemaa piiri äärde on vaenulik ja väga ohtlik käik ning esimene reaalne samm sõjalise kokkupõrkeni.
  • NATO tegelikult Eestit ei kaitse – teine levinuim narratiiv on väide, et liitlased ei kavatse konfliktiolukorras Eestit ja teisi Balti riike kaitsta. Kremli meedia kasutab ära igat Lääne ajakirjanduses ilmunud artiklit, kus seatakse kahtluse alla, kas suured NATO riigid peaksid Venemaaga sõdima väikeste Balti riikide pärast. Näiteks oli idanaabri meedial hea viidata mõjuka USA saatejuhi Tucker Carlson arvamusele, et miks peaksid Ühendriigid tegema suuri kulutusi sellisele asjale nagu Eesti territoriaalne terviklikkus. Niisugused lääne ajakirjanike või poliitikute avaldused on vesi Kremli propaganda veskile ehk see annab võimaluse viidata, et NATO suurriikides on arvamusliidreid, kes suudavad kainelt ja selgelt mõelda.
  • Kohalik elanikkond on NATO vastu – kolmas jutupunkt kerkib esile erinevate kaitseväe ja NATO üksustega seotud intsidentide puhul. Nimelt väidetakse, et kohalik elanikkond ei toeta liitlasüksuste paigutamist riiki ja üleüldse kulutatakse riigikaitsele nii palju raha, et sotsiaalvaldkond kannatab alarahastatuse käes. Regionaalsed propagandakanalid reastavad aeg-ajalt Balti riikides NATO liitlasüksustega juhtunud intsidendid ja toovad seejuures välja, et hoolimata kohalike elanike vastuseisust lubatakse välismaa sõduritel karistamatult riigis kuritegusid sooritada.
  • Eesti ei ole tõsiseltvõetav – neljas suurem narratiiv on Eesti kaitseväe väidetav nõrkus. Teema kerkib tugevamalt esile, kui Global Firepower Index (globaalse tulejõu indeks, www.globalfirepower.com) järjestab riikide sõjaväed või kui toimub mõni suurem relvastushange. Naeruvääristav ja irooniline sõnakasutus on iseloomulik peaaegu kõigile Kremli propagandauudistele, aga eriti torkab see silma just Balti riikide iseseisvast kaitsevõimest rääkivates artiklites. Peamiselt tuuakse nendes lugudes välja, et Eesti, Läti ja Leedu ostavad USA ja teiste suurte NATO liikmesriikide vananenud tehnikat, mille eesmärk on suurriikidele meelepärane olla.
  • Russofoobia ja hüsteeria – viies ja ühtlasi ka läbiv jutupunkt on russofoobia ja sõjahüsteeria õhutamine. Kaitsevaldkonda kajastavate teemade puhul on Kremli propagandauudistest läbivalt leitav väide, et väikesed Balti riigid külvavad paanikat omakasuks. Näiteks tuuakse välja, et liitlasüksuste paigutamine Eestisse aitab Venemaa vastastest sanktsioonidest räsitud riigi majandusel vee peal püsida.


Eelmainitud jutupunktide pidev esitamine ja levitamine teenib mitmeid eesmärke. Nendest suurim on õõnestada Eestit kui riiki, luues narratiivi, et tegemist on igas valdkonnas läbikukkunud moodustisega, mille hiilgeaeg jäi Nõukogude Liitu. Lisaks loodab Kremli propagandatööstus, et kasvõi mõni üksik jutupunkt leiab oma tee Eesti või lääneriikide peavoolumeediasse. Samuti ei tohi unustada, et valede ja pooltõdede abil loodetakse takistada eesti- ja venekeelse elanikkonna lõimumist, tekitades kahe kogukonna vahel pingeid.

Loe edasi SIIT.