Igapäevaselt kasutan ma telefoni, arvutit ja vaatan telekat. Arvutis teen kirjatööd: näiteks seda siin, telefoniga helistan, vaatan pilte ja videosid ja samuti kirjutan sõpradega.

Arvuti ja telefon on ju abiks, sa saad nende kaudu suhelda inimestega, kes on sinust kaugel ega ei pea selleks nendega kokku saama. Mõnes mõttes on selline suhtlus isegi lihtsam.

Arvutis on hea kirjutada, sest siis ei väsi käed ära ja asi läheb ka kiiremini. Pealegi ei kulu siis nii palju paberit ka.

Täiskasvanute eeskuju… kas see on eeskuju?

Mina ei oska oma vanemate kohta öelda, kas nad istuvad palju ekraanis, sest nad teevad sellist tööd ja neil ei ole lihtsalt muud võimalust kui arvutis töötada.

Ma arvan, et nad ikka jälgivad ise ka, palju nad ekraanis istuvad. Aga millised on nende piirangud endale, seda ma ei tea.

Vahepeal jäävad ka nemad lihtsalt Instagrami või Facebooki scrollima ja pilte vaatama, aga ma arvan, et seda juhtub nendega harva, sest neil pole selle jaoks lihtsalt aega.

Kui neil pole vaja tööd teha, siis nad pühendavad ülejäänud aja kodule ja lastele. Ja igal vabal hetkel lähme me kas kuskile lihtsalt sõitma, pildistama või jalutama.

Proovin ise end korrale kutsuda

Telekast vaatan ma tegelikult ka videosid või seriaale, otseselt saateid ei jälgigi. Jõudsin eile otsuseni, et õhtul enne kella 18 ma seda lahti ei tee, sest ka telekas on üks sõltuvuse allikates: näiteks ei suuda ma lõpetada oma lemmiksarja “The Next Step” uute osade vaatamist. Vaatan ühe, siis teise ja nii edasi.

Ma olen proovinud panna endale nutitelefonis taimeri ja kasutan Screen Time’i äppi, kust ma saan seadistada kasutuse näiteks nii, et telefon lülitab kõik äpid välja kui 30 minutit kasutusaega täis saab.

Tulemus on vastupidine: mind ajab ainult närvi ja tekib stress, kuna ma kogu aeg mõtlen, et ei kasutaks telefoni liiga palju. Lihtsam on teha nii, et kui pole vaja, siis lihtsalt ei vaata ekraani.

Ekraanid muudavad meid agressiivseks

Miks on vaja kasutust piirata üldse? Aga sellepärast, et inimesed ei unustaks, kus nad tegelikult on. Mul on ühe korra seda juhtunud kodus, ja see oli õudne. Et sa ühel hetkel ei saagi enam aru, kus sa oled ja miks ja mida sa teed.

Ma ei oska seda päris hästi seletada, aga see tunne, mis tuli, kui avastasin järsku et olen jäänud niisama lihtsalt telefoni vahtima, oli õõvastav. Kuhu aeg kadus?

Sealt alates olengi mõelnud, et inimest on vaja piirata, sest see on tema enda huvides, tema tervise ja heaolu pärast. Selleks ka äpid ja muud abivahendid, sest suur osa meist ei suudagi endale ise piire peale panna.

Oma kogemuse põhjal võin öelda, et inimene muutub ahnemaks ja agressiivsemaks ning ümbruskonna suhtes vähem hoolivaks.

Enesetunne läheb kehvemaks: mul on tihtipeale pärast mõnda aega telefonis istumist silmades imelik tunne, ja on tunne nagu käiks pea ringi ja oleks palavik. Palavikus ja agressiivne inimene ei jaksagi ju midagi tarka teha.

Kümme päeva telefonita olla polegi raske

KutiMuti teatrilaagris anti meile telefonid üks kord päevas tunniks ajaks kätte ja siis võisime teha sellega, mida ise tahame.

See oli mõnus tunne, sest ma ei muretsenud enam sellepärast, kas keegi on mulle kirjutanud või kas mulle on helistatud või et ma olen liiga palju telefonis.

See on selline tunne, et sa ei saa seda telefoni enam kätte, sest sul pole mingit võimalust seda kätte saada ja see on hea: mul tuli suur stressilangus. Minu arust pole telefonist lahti ütlemises midagi rasket, kui see sinult lihtsalt ära võetakse.

Ma avastasin uuesti üle väga-väga pika aja, et see, kui sul pole telefoni, ei tähendagi, et sul ei ole ülejäänud maailmaga kontakti, pigem vastupidi.

Sain aru, et mul on tegelikult nii palju vaba aega, mida kasutada teistega suhtlemiseks, niisama jutustamiseks ja kindlasti ka iseenda jaoks.

Tee kindlasti ekraanivabu päevi

Püha Johannese Koolis, kus ma eelmisel aastal õppisin, tehakse taaskord ekraanivaba päeva ja kutsutakse ka kõiki teisi seda tähistama.

Ilmselt löövad selles kaasa kõik mu PJK klassiõed. Ma arvan, et ekraanivaba päev on hea idee tõmmata sellele probleemile tähelepanu kuid ühest päevast üksi ei piisa, see peaks olema nädal või kaks, sest inimene ei jõua selle ühe päevaga arusaamisele mida tähendab olla ilma ekraanideta.

Tavaliselt on esimesel päeval alles igavuse tunne ja see võtab aega, kuni sa hakkad uue olukorraga harjuma ja sellest mõnu tundma. Kuid see on kindlasti proovimist väärt.

Võib-olla on mõistlik tekitada endale rutiin ja teha üks-kaks päeva nädalas nii palju ekraanivabaks kui võimalik. Näiteks nädalavahetustel kasutad telefoni, arvutit ja vaatad telekat minimaalselt.

Kuidas ekraanivaba päev üle elada?

Minge õue, jalutage, tehke sporti, joonistage, pildistage, suhelge teiste inimestega, lugege raamatuid ja võtke üheskoos midagi ette: meie mängime näiteks lauamänge.

Peale KutiMuti laagrit avastasin et mul on nii palju asju, mida ma pole kunagi teinud, sest olen sellel ajal lihtsalt ekraani passinud.

Astuge toast välja ja te leiate endale mingi tegevuse. Näiteks minge loomade varjupaika ja jalutage koeraga. Ka on päris tore jalutuskäigu ajal korjata maast prügi: siis tunned, et oled midagi head teinud.

Peamine ongi, et te ise tunneksite, et olete oma aega kasulikult ja sisukalt veetnud. Pärast tundub telefonis või arvutis niisama istumine ajaraiskamisena.

Kas on vaja äppe, et ekraanivabaks saada?

Mina arvan, et igasuguste piiravate äppide asemel võiks teha endale kõigepealt selgeks, miks sa oma aega nii tohutult ekraanidele raiskad. Mis sul puudu on, et sa pead seda asendama telefoni või arvutiga?

Teeks nii: lihtsalt pange telefon ära ja kasutage seda ainult juhul kui see on hädavajalik. Mina näiteks peidan oma telefoni enda eest ära, mis võib tunduda imelik, aga see toimib.

Mida aeg edasi, seda rohkem tundub mulle, et kui ma telefoni ei näe, siis mul ei tule ka piinavat tahtmist seda näppida.

Ehk siis ainult mina ise saan tegelikult ennast ekraanivabaks teha. Loe SIIT, mida arvasid 11-aastased Tui Tuul ja Desiree nutisõltlastest