Näiteks on seitse nädalat vanal embrüol umbes 30 erinevat käelihast, täiskasvanud inimesel aga vaid 19. Uuringud näitavad, et suur osa nendest lihastest kaob 13 elunädalal. Lisaks sellele kaovad samal nädalal ka mitmed jalalabade, jalgade, kere ja pealihased.

Howardi Ülikooli bioloog Rui Diogo, kes värskelt avaldas lihaste kadumist käsitleva uuringu, selgitab, et valdav osa nendest lihastest on igandid, mis on meie erinevatesse arenguetapidesse jäänud evolutsiooni tõttu. "Lihaste kaotamine ja nende eriotstarbeliseks muutumine, täpselt see evolutsiooniga toimubki," ütles Diogo.

Teistel loomadel võivad aga need lihased jätkuvalt alles olla. Näiteks epitrochleoanconeuse nime kandev käelihas on olemas nii inimembrüotel kui ka šimpansitel, kuid täiskasvanud inimese kehast seda lihast valdvalt ei leia.

Samamoodi on embrüotel olemas näiteks dorsometacarpalese nime kandvad lihased, mida täiskasvanutel inimlastel juba sadu miljoneid aastaid ei esine, ometigi leiab inimembrüotelt ka sellegi roomajatele, eriti sisalikele omase lihase.

Viimane võib bioloogide sõnul olla oluline lüli selles, miks inimeste pöidlad niivõrd osavad on. Erinevalt teistest sõrmedest on pöialdel üks lisalihas, mille kujunemine võib seotud olla just nn sisalikulihasega.

Kuigi valdavalt kasvavad sellised lihased inimese arengu käigus näiteks teiste lihastega kokku või kaovad lihtsalt ära, siis mõnedel inimestel on need jätkuvalt ka täiskasvanueas eraldiseisvana olemas. Nii tekivad anatoomilised variatsioonid. Näiteks Brasiilias läbi viidud paarisaja osalejaga uuring näitas, et epitrochleoanconeuse lihaseid leidub jätkuvalt 13 protsendil täiskasvanutel.

Uurimistöö tulemused avaldati teadusajakirjas Development.