Ilmus ajakirjas Sõdur nr 4/2019.

Nii kinnitamegi ühest küljest enesele järjekindalt, et Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem, tunneme rõõmsat elevust, et meie kaitse-eelarve on läbi aegade suurim, kuid teisest küljest pole ebakindlus taasiseseisvunud Eesti julgeoleku osas olnud kunagi nõnda kõrge kui viimastel aastatel ja ärevus nii meie mõtetes, aga ka rahvusvahelises olukorras on kasvanud.

Illusioonid rahuajastust on haihtunud sama kiiresti, kui need külma sõja lõppedes tekkida jõudsid. Toimetulekuks ebakindlusega oleme pidanud omal kombel reageerima. Üks olulisim reageering on olnud vajadus panustada iseseisvasse riigikaitsesse vähemalt kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Jutt kahest protsendist on saanud Eesti julgeolekupoliitika ideoloogilise baasi lahutamatuks osaks.

Me väidame kindlal häälel nii enesele kui teistele, et kui kaks protsenti on kulutatud, oleme teinud kõik endast sõltuva oma turvatunde tagamiseks. Ülejäänu eest peavad hoolitsema liitlased, rahvusvahelised suhted ning rahvusvaheline õigus, aga ka välislepingud ja õnnelik juhus. Allpool vaatame Eesti julgeoleku alusmüüri üht olulist kaheprotsendilist nurgakivi lähemalt. Keskendume tehtule, mitte algsetele kavatsustele.

Eesti tehtud kulutused riigikaitsele suhtena SKPsse:

1992–2014 – alla 2%

2015 – 2,02%

2016 – 2,07%

2017 – 2,03%

2018 – 1,99%

Ülalesitatud andmed põhinevad NATO, rahandusministeeriumi ja statistikaameti andmetel seisuga 03.04.2019. Eraldi toon välja 2018. aasta osa. 2018. aasta Eesti SKP (sesoonselt ja tööpäevade arvuga korrigeeritud) oli 25 640,4 miljonit. 2018. aasta riigieelarve täitmine kaitseministeeriumi valitsemisalas seisuga 28.02.2019 oli 512 miljonit, sh 9 miljoni jagu välisvahendeid. Välisvahendite mahaarvamisel on kaitsekulud 1,96% SKPst.

Niisiis, 27 aastast vaid kolmel on olnud kulutused riigikaitsele soovitust kõrgemad ning trend viimastel aastatel on olnud langevas suunas.

2018. aasta vabariigi valitsuse tegevusprogrammi täitmise aruandes on kaitsekulude osas toodud välja, et planeeritud tase on olnud vähemalt 2% SKPst või üle selle alates 2012. aastast. Toodud lausesse tuleb suhtuda teatud reservatsiooniga ning mõista lauset sellel viisil, et kavatsus hoida riigikaitsekulutusi üle kahe protsendi on tõesti olnud alates 2012. aastast, kuid algne mõte ilma täideviimiseta on vaid plaanid paberil.

Õigupoolest, minnes nüüd pisut kaugemale ajalukku, näeme, et kindlasõnaline lubadus suunata igal aastal 2% riigikaitsekulutusteks oli Eesti poliitmaastikul ja ajakirjanduse veergudel eksisteerinud juba alates aastast 2002. Siht suunata 2% riigikaitsesse võeti juba 1999. aastal sõlmitud koalitsioonilepinguga. 16 aastat hiljem (2015. a) saavutati eesmärk esimest korda. Lubadust täideti kolm aastat. Kokkuvõttes saab 2018. aasta kohta öelda, et seatud eesmärk hoida kulutused iseseisvale riigikaitsele üle kahe protsendi, jäi täitmata.

Kui nüüd omakorda hakata kolme eduaastat, mil ületasime kahe protsendi künnise, lähemalt uurima, siis ilmneb kurvem pilt. Omaenese seatud siseriiklikust kahe protsendi latist oleme suutnud üle hüpata ainult aastal 2016. Väite selgitamiseks tuleb kõigepealt mõista kahe protsendi nõude olemust ning meie enese siseriiklikke täiendavaid kriteeriume.

NATO definitsiooni kohaselt on kaitsekuluna käsitletav summa, mis kasutatakse ühe aastase mõõtmisperioodi jooksul riigikaitselistel eesmärkidel. Lõplikuna läheb arvesse tegelik kulutus, mitte algul planeeritud kavatsus. Riikide omavahelise panuse võrdlemiseks väljendatakse kaitsekulude määra enamasti suhtena SKPsse ning näidatakse protsentides.

Täiendavalt, NATO definitsioonile lisaks, on Eesti siseriiklikult alates 2014. aastast deklareerinud, et kahele protsendile kaitsekuludele eraldatakse juurde täiendavad vahendid liitlastega seotud kulude tagamiseks. Alates 2018. aastast on lisandunud veel kolmas siseriiklik lubadus – kaitseinvesteeringute programm, keskmiselt 20 miljonit aastas. Neljanda komponendina on juures välisriikidelt või rahvusvahelistelt organisatsioonidelt saadud rahalised toetused, kuid need ei lähe kaitsekulude mõõtmisel ei NATO ega riigi sisesel tasandil otseselt arvesse.

Eelnevat siseriiklikku eesmärki kokku võttes oleks seega pidanud Eesti kulutused riigikaitsele alates 2014. aastast olema vähemalt kaks protsenti ja seda ilma täiendavate vahendite ning liitlastega vastuvõtmisega seotud kuludeta.

Järgnevalt vaatame tehtud kaitsekulude suurust siseriiklikest eesmärkidest lähtuvalt.

2014 – 1,90%

2015 – 1,98%

2016 – 2,05%

2017 – 1,86%

2018 – 1,86%

Esitatud andmed põhinevad kolmel andmeallikal, rahandusministeeriumi ja statistikaameti andmetel seisuga 03.03.2019 ning 2014.–2019. aastate riigieelarves kajastatud numbritel. Pärast täpsete andmete avaldamist 2019. aasta kestel võib tulemus 2018. a kohta mõningal määral muutuda. Lõpptulemus jääb vahemikku 1,8–1,9%.

Ülalolevatest numbritest nähtub, et kuigi oleme deklareerinud siseriiklikult panustada iseseisva kaitsevõime arendamisse vähemalt 2% SKPst, pole me omaenese lubadust suutnud täita. Ainus erand, mil lubadus täideti, oli aasta 2016. Mainin veelkord selgituseks üle, et esitatud protsent näitab Eesti kulutusi riigikaitsele ilma eraldiseta liitlaste vastuvõtmiseks, kaitseinvesteeringute programmi ja välisvahenditeta ning tegemist on siseriiklikult seatud kriteeriumiga.

Loe edasi SIIT.