Visioon saavutada Euroopa Liidus aastaks 2050. kliimaneutraalsus tähendab, et lisaks teistele sektoritele vajab uus majandusmudel suuri ümberkorraldusi ka transpordis.

Elektriautod on olnud kuum teema juba mitmeid aastaid ning arvestades seda, et e-autosid peetakse üheks peamiseks kasvuhoonegaaside heitmete vähendamise vedajaks, muutub see teema aina põletavamaks.

Tesla on tõestanud, et elektriautode nõudlus on turul suur. Praeguseks on pea kõik suuremad autotootjad juba tulnud või lähiaastatel välja tulemas oma täiselektriliste mudelitega.

See trend on üha enam hoogu kogumas, sest kui praegu on maailma teedel ca 5 miljonit elektriautot, siis IEA ehk Rahvusvahelise Energiaagentuuri hinnangul tõuseb see number 2030. aastaks 130 miljonini.

IEA elektriautode arvu prognoos New Policies stsenaariumi korral
#meieajakangelane

Mida selline ühe turusegmendi tohutu kasv endaga kaasa toob? Kui me tahame järjest enam elektriautosid, siis tähendab see mõistagi ka seda, et vajalikke komponente – elektrimootoreid, generaatoreid ja eelkõige akusid on vaja toota üha suuremas mahus.

See tähendab aga enamat kui pelgalt tehastes usinamalt töötamist, sest kuskilt tuleb nende komponentide tootmiseks vajalikke maavarasid – metallimaake – leida.

Metallinõudlus mudeli ja tootja kohta varieerub sõltuvalt auto disainist ja akude tootmisprotsessist. Praegustes Tesla mudelite akudes on peamiselt kasutatud liitiumi, grafiiti, koobaltit, niklit ja alumiiniumi.

Uue gene Nissan Leafi akupangad
Nissan

Nissan Leafi akudes kasutatakse nikli ja koobalti asemel hoopis mangaani, teistes elektri- ja hübriidmudelite komponentides kasutatakse lisaks ka vaske, titaani ning haruldasi muldmetalle (REE – rare earth elements).

Viimaseid leidub ka kõikides sõidukite pardal olevates elektroonikaseadmetes, sensorites ja LCD ekraanides. Ning hoolimata autotootjate vahelisest erinevusest, on maavarade nõudluse kasv tervikuna meeletu.

Näiteks Euroopa Liidu teadusinstituudi Joint Research Centre (JRC) analüüsi põhjal kasvab ainuüksi peamiste akumetallide – liitiumi, koobalti ja grafiidi nõudlus 2030. aastaks praegusega võrreldes ca 2500%.

Kriitiliste maavarade nõudluse kasv Euroopa Liidus aastatel 2015-2030
JRC

Seega sõltuvad elektriautode tootjad suuresti geoloogidest ja maavarade kaevandajatest, kelle mure järgmistel aastakümnetel on leida piisavalt uusi metallimaakide varusid.

Autotootjate endi sõnul ongi nullemissiooniga sõidukite sektori suurimaks ohuks akude valmistajate suutlikkus tagada tootmiseks vajalikud tooraine varud.

NIMBY ja BANANA

Olukorra teeb keeruliseks asjaolu, et maavarade kaevandamine on tänapäeva ühiskonnas tabuteema. Tihti on maavarade väljamise vastu protestijatelt kuulda väljendeid nagu NIMBY (Not In My Backyard) ja ka BANANA (Build Absolutely Nothing Anywhere Near Anyone).

Eesti keelde panduna protestitakse selle vastu, et kellegi kodu lähedale tuleksid kaevandused: “ainult mitte mu tagaaeda” ja selle poolt, et keegi üldse midagi ei teeks: “ehita mitte midagi mitte kusagile”.

Paradoksaalselt on needsamad keelajad ka kasvuhoonegaaside vähendamist ja kliimasoojenemise peatamist nõudmas.

Kuid kas ja kui palju mõeldakse selle peale, et maavarade kaevandamine võibki olla elektriautode ja muude keskkonnasäästlike tehnoloogiate kõige tähtsamaks aluseks?

Koobalti saaga

Tõepoolest, maavarade kaevandamisega kaasnevad probleemid, ehedaks näiteks on koobalti leiukohtadega kaasnev problemaatika, lapstööjõust looduse laastamiseni.

Koobalti, akude tooteahela ühe tähtsaima metalli leiukohti on maailmas avastatud väga vähe, ja nagu paljude maavarade puhul ei paikne kõige olulisemad maardlad alati just maailma stabiilseimates paikades.

Kuni 70% kõigist maailma koobalti varudest tuleb Kongo Demokraatlikust Vabariigist, mis on kurikuulus oma ebastabiilse poliitilise olukorra ja ebaeetiliste praktikate tõttu, sealhulgas lapstööjõu kasutamine ja maavarade tuludest kohalike sõdalaste finantseerimine.

Enamik maailma arenenud riike ongi võtnud tulevikus kohustuseks tagada kõikide toorainete vastutustundlik varustatavus, mis tähendab aga seda, et uute leiukohtade avastamine on veelgi kriitilisema tähtsusega.

Lahendus võib tulla ka merepõhjast

Kas silmapiiril on terendamas mõni lahendus? Mitmed teadlased ja insenerid on jaataval seisukohal ning vastus roheliste tehnoloogiate kasutuselevõtuks vajaminevatele materjalidele võib ennast peita sügaval merepõhjas.

Kuna mitmete metallimaakide nõudlus on teadaolevaid varusid lähiaastatel ületamas, on osa ambitsioonikaid ettevõtteid pööranud tähelepanu süvaookeanile, kus vulkaaniliste avauste läheduses on teatud sulfiidirikastes lasundites metallide kontsentratsioon kordades kõrgem kui maismaa maakide puhul.

Sulfiidne maagistumine ookeani põhjas avanevate hüdrotermaallõhede ümbruses
WHOI Deep Submergence Lab

Peamiselt jahitakse ookeanist vaske, tsinki ja kulda, kuid keskendutakse ka koobaltirikkast maakoorest vajalike elementide kättesaamisele.

Nagu igasuguse toorme maapõuest väljamisega, kaasnevad sellegi protsessiga keskkonnale ja süvaookenide ökosüsteemile riskid.

Samas annavad tehnoloogilised arengud robootika valdkonnas lootust kaevandada tulevikus küllaltki väikese häiringuga.

Mitmed valdkonna eksperdid on seisukohal, et küsimus pole mitte “kas”, vaid “millal” süvamere kaevandamine kasutusele võetakse.

Elektriautode arvu plahvatuslikku kasvu arvestades on tõenäoline, et tootmiseks vajaliku koguse maavaradega varustatuse tagamiseks peame tõepoolest avastama ja kasutusele võtma merepõhjas peituvaid varusid.

Eesti maapõues leidub tuleviku varandusi

Oma panuse võib maavaradega varustamisse anda ka Eesti. Vähese uurituse taseme tõttu siinsed geoloogid veel midagi kindlat väita ei saa, kuid potentsiaalist Eesti maapõues puudu ei tule.

Näiteks on algsed uuringud Jõhvi rauamaagis tuvastanud lisaks rauale jälgi ka vasest, mangaanist ja koobaltist ning Eestis asuvad Euroopa suurimad oobulusliivakivi varud, mis peidavad endas märkimisväärses koguses ka haruldasi REE-sid.

On teada tõde, et igasugune maavarade kaevandamine jätab keskkonnale oma jälje. Samas tullakse ka pidevalt lagedale uute innovatsiooniliste ja efektiivsemate lahendustega.

Nii elektriautode akude tootmises, on ka maavarade uurimis- ja kaevandamistehnoloogiates toimunud viimasel ajal märkimisväärne areng.

Kui me seame endale ambitsioonikaid eesmärke, nagu elektriautode kasutamise hüppeline kasv ning CO2 ja teiste kasvuhoonegaaside nullemissioonini jõudmine, siis peame erinevate tegevuste head ja vead kaalukausile panema ning tegema üheskoos õiged otsused.

Loodetavasti on meie ühiskonnal veel meeles sõna „JAH“, kui juttu tuleb mõne kriitilise maavara uurimisest ja kasutusele võtmisest – seda loomulikult siis, kui tegevus on vastutustundlik.