Vananemine ei ole üks ühtlane ja pidev protsess, mis toimub kogu elu jooksul samas tempos.

Värske uurimus annab mõista, et meie kehad „vahetavad“ elu jooksul „käiku“ kolm korda. Olulisteks verstapostideks sellel marsruudil on 34. eluaasta, 60. eluaasta ja 78. eluaasta.

Uurimuse tulemused võivad aidata paremini mõista, kuidas inimorganism vananedes n-ö üles ütlema hakkab ning kuidas spetsiifilisi kõrge eaga seonduvaid haiguseid nagu Alzheimeri tõbi või südame-veresoonkonna haigused võiks tulevikus edukamalt ennetada ja ravida.

Sama uurimuse raames on välja pakutud ka uus usaldusväärne meetod inimese vanuse tuvastamiseks tema veres sisalduvate valkude tasemete (s.t inimese proteoomi) alusel.

Teadlaste töörühm analüüsis 4263 18–95-aastase inimese vereplasmast kogutud andmeid, mõõtes u 3000 bioloogilises süsteemis toimiva valgu tasemeid, mis annavad kiire ülevaate organismis toimuvatest protsessidest. Leiti, et 1379 valgu tase muutub vanusega.

Ehkki valkude tasemed püsivad sageli suhteliselt konstantsetena, avastasid uurijad, et hulga valkude näidud muutusid olulisel määral noores täiskasvanueas (u 34 eluaasta vanuses), hilises keskeas (60. eluaasta paiku) ja kõrges vanuses (78. eluaasta paiku).

Miks ja kuidas see toimub, pole veel selge, ent kui valkude allikad õnnestub välja selgitada, võib see anda arstile võimaluse patsienti hoiatada nt selle eest, et tema maks vananeb keskmisest kiiremini.

Uurimuse tulemused tõstavad esile ka seost vananemise ja vere koostise vahel, mida on täheldatud varasemateski uuringutes.

Teadlased kavandasid süsteemi, milles 373 veres sisalduva valgu segu analüüsimine võimaldab üsna täpselt, vaid kolme aasta pikkuses täpsusvahemikus tuvastada inimese vanuse. Huvitav oli seejuures asjaolu, et kui süsteem tegi vanuse määramisel vea ja andis vastuseks liiga noore vanuse, oli vastava katsealuse tervislik seisund tavaliselt oma vanuse kohta väga hea.

Veel üks uurimuse tulemustest kinnitas midagi, mida on juba ammu kahtlustatud — nimelt, et mehed ja naised vananevad erinevalt. 1379 valgust, mis leiti vanusega muutuvat, osutusid 895 (s.t, peaaegu kolmandik) oluliselt täpsemaks kas ühe või teise soo esindajate ea prognoosimisel.

Tulemused on veel esialgsed — uurijate osutusel jäävad selle kliinilised rakendused viie kuni kümne aasta kaugusele tulevikku — ning selleks, et selgitada välja, kuidas kõik need valgud täpselt vananemisest märku annavad ja kas need ka ise kuidagi vananemist soodustavad, tuleb autorite osutusel teha veel palju tööd.

Siiski annavad tulemused mõista, et tulevikus võib ainuüksi vereanalüüsi põhjal öelda, kui hästi või halvasti (vähemalt rakutasandil) inimene vananeb.

Mida rohkem me vanemaks saamisest teame, seda edukamalt saame vananemisega seonduvaid soovimatuid protsesse pidurdada. See võib anda meile aimu kõige kohta alates sellest, mida oleks elu paari aasta võrra pikendamiseks mõistlik süüa ja juua kuni mõnede rängemaid vanusega seonduvaid tervisehäireid ennetavate raviviiside väljatöötamiseni.

Uurimus ilmus teadusajakirjas Nature Medicine