Kogu maailmas rajatakse tuuleparke pidevalt juurde nii maismaale kui ka merre. Euroopas on praegu esirinnas Saksamaa, maailmaüleselt Hiina ja seejärel USA.

Kõige rohkem toodeti 2017. aastal tuuleelektrit Saksamaal (104,9 TWh), järgnesid Hispaania (49,1 TWh) ning Suurbritannia (45,5 TWh). Taanis oli see 14,8 TWh, Soomes 4,8 TWh ja Eestis 0,7 TWh.

Elektrituulikute koguvõimsus 1000 inimese kohta oli 2017.a kõige suurem Taanis (960,3 kW), Iirimaal (704,7 kW) ja Rootsis (672,4 kW). Soome (371,4 kW) oli Euroopa Liidu riikidest 7. ja Eesti (235,6 kW) 13. kohal.

Eleringi aastaaruandest selgub, et 2018. aasta lõpu seisuga oli Eestis töös 139 elektrituulikut koguvõimsusega 309,96 MW.

Tuulepargid tootsid Eestis mullu 590 GWh elektrienergiat, mis moodustas taastuvenergia kogutootmisest 36% ehkki oli pisut vähem kui 2017. aastal. Tänavu mahud tõenäoliselt kasvavad taas.

19. detsembril kinnitas Vabariigi Valitsus hoonestusloa menetluse ja keskkonnamõju hindamise algatamise, et rajada Liivi lahte kolm meretuuleparki. Suurim neist ehitatakse Kihnust lõunasse jäävale merealale. Just merele rajatavad tuulepargid on lähitulevikus tõenäolisim Eesti arengusuund.

Eesti Taastuvenergia Koda on uuringus hinnanud, et 2030. aastaks oleks Eestis võimalik meretuuleparke 1550 MW võimsuses (vastav toodang 5649 GWh) installeerida. Maismaatuuleparke oleks võimalik ehitada 500 MW (1274 GWh) ulatuses.

Tuulikute labad on keskkonnamure

Tuuleenergia tootmiseks on vaja rajada tuuleparke. Tuuliku tornikõrgus võib olla 40-100 meetrit, selle otsas on klaaskiust gondel, mis kaitseb tuuliku mehhanisme (tiivikurumm, laagrid, peavõll, käigukast, generaator, jms.).

Gondli külge kinnituvad komposiitmaterjalist valmistatud kuni 60-meetrised labad, mis tuules pööreldes ajavad ringi generaatorit, mis omakorda toodab elektrit.

Eri plastikutest valmistatud tiivikud muutuvad elukaare lõpus keskkonnareostuseks, mida tänapäeval ringlusse suunata veel ei osata.

Tuulikud tekitavad lähikonna elanikele müra- ja valgusreostust ning võivad takistada ka lindude rännet. Samuti seostatakse tuulikutega lindude massilist hukkumist ja suurte tuuleparkide mõju elurikkusele.

Elegaasi lekked on kliimale ohtlikud

On veel üks mure: vanema põlvkonna tuulegeneraatorites kasutatakse isolaatorina laialdaselt SF6 ehk elegaasi – väävel heksafloriid on seni teadaolevatest kliimagaasidest jõhkraim, mis kütab kliimat 23 500 korda enam kui CO2 süsihappegaas.

Niisiis aitab tuuleenergia kasutuselevõtt küll vähendada CO2 heiteid, aga suurendab SF6 emissiooni. Euroopa keskkonnaagentuuri andmetel suurenes Euroopas 2017. aastal elegaasi emissioon tuuleparkide mõjul koguni 8,1%.

Uue põlvkonna tuulikutes on isolaatorina kasutusele võetud puhta õhu ja vaakumi kombinatsioon. SPR ehk Šoti Taastuvenergiaühendus kinnitab, et see lahendus tagab endiselt efektiivse ja usaldusväärse kõrgepingevõrgu, aga on loodussõbralik.

Paraku on lahendus poolik, sest tuulepargid on ühendatud alajaamadega. Neis aga kasutatakse jätkuvalt suurt kogust elegaasi isolaatorina ning lekkeid 100% vältida ei saa.

Hoovustest, tulevikust, inimkonna energiavajadusest, perspektiividest ja plussidest-miinustest loe edasi SIIT