Ilmus ajakirjas Sõdur nr 6/2019

Sõjaajaloos juhtub tihti nii, et viiki jäänud või ebamääraste tulemustega lõppenud lahing/sõda kuulutatakse mõlema poolt võiduks. Nii kohtab ka Eesti vabadussõja puhul väiteid, et Tartu rahuleping 1920. aasta 2. veebruaril tähistas Eesti võitu vabadussõjas. Kui vaadata kasvõi seda, kelle käes oli enne 31. detsembri 1919 vaherahulepingut initsiatiiv, siis sõjaliselt oleks kohasem rääkida siiski viigist. Küll saab käsitleda rahulepingut ennast võiduna.

Vaieldamatult oli ja on Tartu rahuleping üks Eesti riikluse alustala. Samuti sõltumata rindeolukorrast suutis Eesti välja kaubelda endale väga soodsad tingimused, sealhulgas näiteks eraldi piirilepingu. Kui Eesti poolt saab rahulepingut ka võiduna vaadelda, siis tekib küsimus „Miks Nõukogude Venemaa sõlmis endale ebasoodsa lepingu?“.

Rahupakkumised Eestile, juba alates 1919. aasta kevadest, tulid eranditult ida poolt. Terve mõistus ütleks, et Venemaa kõrval tillukene Eesti oleks pidanud olema rahulepingust tunduvalt rohkem huvitatud, kuid Nõukogude Venemaa läks rahuläbirääkimistel lõpuks niikaugele, et oli valmis Eesti vabariiki ühepoolselt tunnustama.

Kuna Tartu rahulepingu juuri ei tule otsida mitte 1919. aasta novembri-detsembri lahingutest, vaid mõnevõrra varasemast ajast, siis alljärgnevalt keskendukski Tartu rahuläbirääkimistele eelnenud rahuotsingutele.

Rahukatsete tagamaad

Niisiis, 11. novembril 1918 sõlmiti liitlasriikide alliansi Antanti ja Saksamaa vahel Compiegne’ vaherahu, millega sai otsa ka maailmasõda. Muuhulgas pidid Saksa väed lahkuma okupeeritud aladelt, sh Eestist. Nõukogude Venemaa tunnistas omalt poolt kiiresti kehtetuks 1918. aasta märtsis Keskriikidega sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu ja selle täiendusleppe ning alustas kaotatud alade tagasivõtmist.

Eesti vabadussõja alguseks loetakse 28. novembrit 1918. Juba järgmisel päeval moodustati enamlik Eesti riik, mis kandis nime Eesti Töörahva Kommuun, mida Nõukogude Venemaa kiiresti tunnustas ja edasine oli juba ida poolt vaadates kodusõda, kus Punaarmee ühele poolele internatsionaalset toetust osutas. Juba varem oli alanud Vene kodusõda enamlaste ja Vene valgete vahel. Viimased omalt poolt seadsid muuhulgas eesmärgiks taastada Vene impeerium tema endistes piirides. Nii hakkasid erinevad sõjad omavahel tihedalt põimuma.

Esimest maailmasõda lõpetanud Pariisi rahuläbirääkimistel, mis algasid 1919. aasta alguses, selgus kiiresti, et Antant seadis Venemaa tuleviku küsimuse sõltuvusse endise liitlase (valgete) Venemaa soovidest ning Vene valgete vastuseisu tõttu ei tulnud Eesti iseseisvuse de jure tunnustamine kõne allagi.

Selleks ajaks oli Eesti rahvavägi koostöös Soome vabatahtlike ning Briti laevastiku ja relvaabi toel olnud vabadussõjas edukas. 1919. aasta veebruari alguseks olid enamlased Eesti piiridest välja tõrjutud (kuna piiri kui sellist ei olnud, siis täpsemalt rahvuspiiridest). Tõsisemaid edasitungiplaane Venemaale esialgu väga põhjalikult ei kaalutud.

Juba 4. veebruaril 1919 tõstatas välisdelegatsiooni istungil Jaan Tõnisson küsimuse, et kuni Eesti väed veel võidavad, peaks hakkama mõtlema rahu tegemise peale Nõukogude Venemaaga, sest hiljem ei pruugi sellist võimalust enam tulla. Pinna sondeerimine kuluaarides andis selge vastuse, et Antanti riigid seda ei toeta ning Eestit nähakse osana enamlaste vastase ühisrinde plaanides. Selle küsimuse pidi Eesti pigem lahendama kokkuleppel sõjajärgse „Uue Venemaaga“. Välisdelegatsioon soovitas Eesti Ajutisel Valitsusel rahumõtteid siiski mitte päris maha kanda.

Eesti soov rahu sõlmida oli seotud ka sisepoliitikaga. See kerkis teravalt päevakorrale 1919. aasta kevad-talvel Asutava Kogu valimiste eel. Erakondadest tegid rahupropagandat eelkõige sotsialistid-revolutsionäärid (esseerid) ja sotsiaaldemokraadid, kelle seisukohaks oli, et enamlastega peaks sõlmima eraldi rahu ja hoiduma koostööst Vene valgetega. Vaatamata klassisõja retoorikale nõustusid ka mõõdukamad sotsialistid rahu küsimuses üldiselt „kodanlike parteide“ arvamusega, et igal juhul tuleb arvestada ka Antanti seisukohtadega ja mitte sõlmida rahu iga hinna eest.

Kodumaise publiku ja Antanti rahustamiseks andis uus valitsus ametisse astumise järel 12. mail 1919 välja deklaratsiooni, milles teatati, et Eesti peab kaitsesõda ja kõige tungivam soov on teha rahu. Kuid seda ei soovita siiski teha lahus riikidest, kes olid Eestit seni toetanud. Täpselt samal ajal alustas Eestis formeerimise lõpetanud Vene valgete Põhjakorpus (tulevane Loodearmee) Viru rindelt pealetungi Petrogradi suunas, mida piiratud ulatuses toetas Eesti rahvavägi.

Tulles enamlaste rahusoovide juurde, siis maailmarevolutsiooni silmas pidades olid nende käed 1919. aasta kevadeks seotud mitmel suhteliselt tarbetul rindel. Nõukogude Venemaal oli mõttes maailmarevolutsioon laiemalt, ka see, et Eesti ei saaks valgetele platsdarmiks ja tagalapiirkonnaks, mille kaudu Antant saaks muuhulgas Vene valgeid varustada. Eelkõige taheti äratada Saksamaad selle arvuka „töölisklassiga“, milleta maailmarevolutsiooni ette ei kujutatud, kuid nendega liitumise teel oli tõkkeks eelkõige Poola.

Esimesed mitteametlikud rahupakkumised

Kui Eesti pidi rahuplaanides arvestama Antanti vastuseisuga, siis Nõukogude Venemaal tekkis kohe küsimus, kes omavahel üldse sõdivad? Teadupoolest toimus Moskvast vaadatuna Eestis kodusõda (või laiemalt klassisõda). Peale selle, et endiselt eksisteerisid Eesti Töörahva Kommuuni võimuorganid, toimus 1919. aasta kevadel ka Eestimaa punaarmee formeerimine. Eestlasi oli selles küll väga selge vähemus, tegemist oligi pigem kommuuni formaalsete relvajõududega Punaarmee operatiivalluvuses.

Leiti väga huvitav lahendus ning Ungari Nõukogude Vabariigi välisasjade rahvakomissarile Béla Kun’le anti Moskvast korraldus hakata rahuvahendajaks. Veel huvitavam on see, et Kun polnud vahendajaks mitte Nõukogude Venemaa ja Eesti vabariigi vahel, vaid Nõukogude Läti ja Eesti vabariigi vahel. Niisiis selgub, et Eestil oli vabadussõja käigus veel üks sõda Läti enamlastega, kes Kuni rahupakkumisele kohe positiivselt vastasid. Eesti jättis reageerimata ning Läti enamlastega Eesti end siiski sõjajalal olevaks ei pidanud, kuigi 1919. aasta esimeses pooles olid lõunarinde kandvaks jõuks tõepoolest punased Läti kütiväeosad.

Nõukogude Venemaa juhtkonnas toimus 1919. aasta kevad-suvel oluline nihe „Eesti kodusõja“ lahtimõtestamisel. Eesti piiridest eemale tõrjutud enamlased jõudsid suve jooksul järeldusele, et otstarbekam on Eestiga rahu sõlmida ning nõnda ta Nõukogude Venemaa vastaste jõudude seast välja lülitada. 5. juunil likvideeriti Eesti Töörahva Kommuuni asutused ning edaspidi pidi sovetlik valitsus Eestis võimule tulema „sisemise revolutsiooni“ kaudu, mis ei välistanud küll Punaarmee sekkumist „revolutsioonilise situatsiooni tekkimisel“.

LOE EDASI SIIT