Sellest said alguse muudatused, mis hiljem levisid üle kaitseväe, kirjutab ajakiri Sõdur 1 / 2020.

Riigikogu võttis vastu otsuse rühma jagu mehi Iraaki saata toona pärast aktiivse sõjategevuse lõppemist. Rühma komplekteerimise tegi kaitsevägi ülesandeks rahuoperatsioonide keskusele ja sinna valiti sõdureid Balti pataljoni Eesti allüksuste põhjal vastloodud Scoutspataljonist.

Tol ajal ei olnud Eestis kellelgi teadmist, kuhu täpselt minnakse või mida tegema hakatakse. Rühm pidi valmis olema teele asuma kahenädalase etteteatamisega. Väljaõppeks oli ette nähtud ainult kolm nädalat.

„Pataljoni ülem major Artur Tiganik kutsus mu enda juurde ja ütles, et keegi ei ole kunagi sellises kohas käinud, aga sina oled ja kas oled nõus minema,“ meenutab ESTPLA-7 rühmaülem kapten Eero Kinnunen. „Ma olin teeninud sõdurina 1986–87 Afganistanis Kandaharis Spetsnaz GRU koosseisus.“

Rühm moodustati Scoutspataljoni eri rühmadest pärit inimestest, kellest enamik ei olnud enne vahetult koos töötanud. Lühike ettevalmistusaeg maksis võib-olla lõivu korraliku sisemise side tekkimisele.

„Eks sõjaväelastega ole nii, et kui kaheksale mehele öelda, et teie olete nüüd jagu, siis juba selle põhjal tekib neil mingi side,“ arvab jaoülem vanemseersant Roomet Rikand. „Lõviosa rühmast moodustasid vanad BALTBAT-i kutid, nii et omavaheline side oli tegelikult olemas.“

Lühikese väljaõppe jooksul treeniti põhiliselt objektikaitset, põrgati ringi kummiülikondades ja lõpuharjutuseks oli keemiarünnaku üleelamine – mindi ju keemiarelva otsima. Keemiaharjutuse lõpptulemus oli, et laost välja antud gaasimask ei kõlvanud kuhugi. Pärast kolmetunnist kandmist olid mehed näost lillad.

„See oli minu meelest üks väheseid kordi, kui keemiakaitse väljaõppele pandi tegelikult mingitki rõhku,“ ütleb jaoülem nooremveebel Margus Tooming. „Muidu oli see träni laos olemas, aga keegi ei kasutanud seda.“

Estpla 7 Iraagis (Foto: erakogu / ajakiri Sõdur)

Konfliktijärgne julgeolekutagamismissioon

„Ühel hommikul nägin televiisorist, et Bagdadi pommitatakse ja ütlesin abikaasale, et nüüd on viieteist päeva pärast minek,“ räägib rühmavanem vanemveebel Enn Adoson. „See minek venis ja venis ning vähemalt neli korda läksin kodust välja teadmisega, et täna on minek ja õhtul tulin sama targalt koju tagasi.“

Rühmaliikmete enda jaoks oli see mitu korda minek lihtsalt huumor, aga lähedastele võis see kindlasti väga raske olla. Minek venis mitmesugustel põhjustel, kuid kolm kuud pärast Iraagi lahingute algust ja kaks kuud pärast aktiivse sõjategevuse lõppu asuti teele Iraaki.

„Maandusime Kuveidis, kuhu tuli buss vastu. Varustus tõsteti veoautodele, bussi visati veel paar kastitäit vanu USA vorme, sest meil endil kõrbevorme ei olnud,“ meenutab Adoson. „Ega me keegi ei teadnud, kuhu ja kui kaua me sõidame. Kardinad kästi ette tõmmata, USA sõjaväepolitsei eskortis meid ja hakkasime seda kurikuulsat maanteed mööda Bagdadi poole sõitma.“

Enne minekut oli kõigil rühmaliikmetel teadmine, et minnakse rahu valvama või nagu riigikogu oli selle sõnastanud – minnakse konfliktijärgsele julgeolekutagamismissioonile. Tasapisi hakkas ennast paljastama tegelik olukord. Mida lähemale Bagdadile jõuti, seda rohkem oli tee ääres mahapõlenud tanke ja muid sõjategevuse värskeid jälgi.

Esimene peatus oli Tallili õhuväebaasis, mis pimedas tundus lihtsalt laagrina keset kõrbe. Ööbiti seinteta telgis, kus välivoodid olid kaetud liivakihiga. Voolav vesi oli isegi olemas, kuid dušijärjekord oli mitme tunni pikkune.

Järgmisel päeval jõuti Bagdadi lennujaama, kus suure otsimise peale leidis eestlased üles ameeriklaste pataljoni ohvitser, kes oli neid juba nädal aega tagasi oodanud.

„Kui oma pataljoni jõudsime, siis maandusime söömiseks mõeldud hoones, kus nägin seina peal isevalmistatud lõhkeseadeldiste (IED) postreid ning sain esimest korda teada, mis asi see IED on,“ meenutab jaoülema abi nooremseersant Jaanek Mäeorg.

Välistamisteta koostöö

Iraagi koalitsioonis oli selleks ajaks juba väga palju teisi rahvusi, aga vähemalt Bagdadis ei käinud keegi neist baasidest väljas. Kohale jõudes kutsus pataljoniülem Kinnuneni enda juurde, et aru saada kuidas jalaväerühma kasutada saaks. Vestlus ise nägi välja umbes selline.

„Kes te olete ja kust te tulete?“

„Eestist tuleme.“

„Mida te teha oskate?“

„Kõike.“

„Mis mõttes kõike?“ pööritas pataljoniülem silmi. „Mis ROE (Rules of Engagement ehk lahingupidamisereeglid - toim) teil siin on?“

„Teie ütlete, mis ROE meil on.“

„Kas tahate öelda, et lähete meiega välja ka või?“ oli pataljoniülem hämmingus.

Kui Kinnuneni asemel oleks selles vestluses osalenud mõni vähem enesekindel rühmaülem, oleks võinud see missioon veidi teistsuguseks kujuneda. Ka järgmised missioonid oleks teistlaadi olnud ja kes teab millised tulevased Afganistani missioonid oleksid olnud või mis nägu oleks kaitsevägi praegu.

Väljaskäimiseks anti eestlastele kolm kahepooletonnist veoautot ja kaks usteta Humveed. Kohe varsti tehti esimene patrull koos ameeriklastega lähedal olevasse mustlaste asundusse. Järelvaatajaks pandi miinipildujarühm.

„See oli meile tõeline šokk,“ meenutab Kinnunen. „Me läksime sinna formatsioonis kohale, aga nemad lihtsalt tormasid mööda küla ringi. Pärast patrulli kutsuti mind miinipildujarühma ülemaga pataljoni ülema juurde, kes küsis, et mis need eesti mehed siis oskavad. Miinipildujarühma ülem vaatas mulle otsa ja ütles, et need vist teavad rohkem kui mina.“
Kinnunen arvab, et pärast seda missiooni jõudis ameeriklasteni

teadmine, et eestlased töötavad „no caveats“ – välistamisteta. Nad said ka väga täpselt aru, et eestlased ei ole eriti trigger-happy’d, suutes pingelistes olukordades säilitada rahu.

Loe täisteksti