Psühholoog tuletab meelde, et majanduslikud raskused on alles tulemas ning me peaksime edasi liikuma teadmisega, et kõik ei pruugi väga libedalt minna.

Härra Pulver, ma olen alates 12. märtsist kodus olnud ja suhelnud näost-näkku vaid kõige tuttavamate ja lähedasemate inimestega - öelge palun, mis minus muutunud. Või teisisõnu: kas ma olen veel see, kes ma olin varem?

Tegelikult mitte. Inimese isiksus tähendab nii või teisiti ka seda, kuidas ta suhtleb teiste inimestega. Ehk siis: see, mis on oluline, on pidev kokkupuude teiste inimestega - see määrab ka meie viisi, kuidas me reageerime ja kuidas oleme, kas me näitame rohkem või vähem välja.

Sellepärast ongi nii, et kui on tükk aega olnud ümber vaid tuttavad ja lähedased inimesed, siis üleminek teistesse rollidesse võtab aega. See tähendab, et teised inimesed võivad tekitada ärritusi - „miks ma ei võiks enam olla selline inimene, nagu ma viimased kuu aega olin?", „miks ma peaksin ennast teistmoodi väljendama?", „mis toimub üldse?!".

Kokkupuude reaalsusega paneb uuesti piirid paika ja kui vahe on olnud piisavalt pikk, siis on raske jälle tagasi minna sellesse kohta, kus harjumuspärane eluviis tuleb muuta millekski teiseks. See on tüüpiline kohanemise ja stressi situatsioon.

Kas inimloomusesse pole mitte sisse kirjutatud üks suur vastuolu: me tahame ühelt poolt olla tunnetuslikult kellegagi lähedaselt seotud, aga samas tahame olla vabad ja sõltumatud. Kas see meid tihti tasakaalust välja viibki, et see piir liigub paigast ära ühele või teisele poole?

Jah, sest see piir ise on muutlik. Ta sõltub meie meeleoludest, meie praegu hetke teatud arvamustest, teatud ootustest. Ja kuna kõik need nimetatud asjad võivad muutuda - välja arvatud väärtused -, siis ongi piiri panek suhteliselt liikuv, aga selle sees olles mulle tundub, et olen kogu aeg ühesugune.

Ja kuna see piir ei ole kuidagi püsiv, siis tekivadki teatud vastuolud siis, kui tahaks olla lähedane ja samal ajal tahaks olla vaba. See vastuolu eksisteerib igal juhul igas inimeses ja on sõltuv nii olukordadest kui inimestest. See määrabki ära, mis kuivõrd ja mis määral me oleme sellised, nagu me oleme.

Näiteks kui inimene ootab suuremat lähedust ja käitub nagu ta oleks lähedasega, aga teiselt poolt tuleb vastu midagi muud, mis ei vasta ootustele, siis tulemuseks on see et tekib testsugune reaktsioon - „mis mõttes?!". Ja teistpidi: kui on emotsionaalselt lähedased suhted ja kui mulle hakkab tunduma, et mind ahistatakse - et ma ei saa olla mina ise, ma pean kogu aeg kellegagi arvestama, siis tõmmatakse tagasi ja piir tõmmatakse teise kohta.

Öelge, kes see on normaalne, et nii paljud inimesed tunnevad ennast praegusel ajal kuidagi eriliselt üksikuna?

Jah, me praegu teemegi COVID-19 teemaga seoses teadlastega igasuguseid uuringuid ning üks selge ja teadaolev nähtus on see, et inimesed hakkavad tundma ennast üksildasena. Just nimelt selles mõttes üksildasena, et on ära võetud sotsiaalsed kontaktid ja tundub teatud defitsiit olema - ei ole enam tavalist suhtlemisaktiivsust.

Võib ka olla nii, et on emotsionaalne üksindus, mis tähendab seda, et inimesi ju mu ümber on, aga ikka on kurb, ikka on midagi puudu. See tunne ongi tüüpiline üksindusseisundile, mis tekitab mõtteid, et mis toimub: „maailm on hävinemas", „ see, mis mu ümber toimub, ei saa ju olla normaalne" ja „kui kaua veel?!".

Kui me ka Tallinna tänavaid vaatame, siis vaatamata kõikidele reeglitele on äkki viimasel nädalal autode hulk kasvanud mitmekordselt, parkimiskohad on täis, inimesed käivad kuskil rannas. Ehk äkki juhtus midagi sellist, mille tagajärjel tühi linn täitus korraga kõikide inimestega. Kuidas see võimalik on? Väga lihtne: üksindustunne on juba piisavalt kaua kestnud ja rahvas leiab, et „aitab nüüd küll - tahaks inimesi näha!".

Teate, ma tunnen hoopis, et ma hakkan harjuma. Et ma ei tahagi enam väga suhelda. Vaikus on palju etem kui autode müra ja inimeste sumin.

Jaa, võib juhtuda, et see muutubki normiks. See on üsna tüüpiline olukorrale pärast puhkust, kus tuleb tööle tagasi minna - asjad, mis väga ei olnudki sellised, mida tähele pannakse, hakkav närvidele käima lihtsalt sel põhjusel, et oli nagu vaikus ja nüüd see enam nii ei ole. Kuidagi tuleb hakata sellega ümber harjuma.

Harjumise tunne tõepoolest loomulik, kuna inimene kohaneb. Ta kohaneb reaalsusega viisil, mis võimaldab tal tunda ennast hästi. Kui keskkond aga kardinaalselt muutub, siis tuleb hakata jälle teistmoodi suhtuma ja suhtlema, ja see ongi see kohanemise ehk stressiülesanne.

Eestis on Euroopa üks suuremaid üksikute inimeste osakaalusid - üheliikmelisi leibkondasid on meil koguni 40 protsenti, üksikuid inimesi on pea 250 000. Kas sellistel inimestel on praegu mõnevõrra kergem?

Eesti kuulub tõesti selliste mittekontaktsete kultuuride hulka, kus inimestel ei ole kombeks olla väga ekspressiivsed, ehk siis ennast välja näidata emotsionaalselt palju ja tüüpiline ei ole lähedane kontakt. Eestlased pigem hoiavad end tagaplaanile ja ei taha ennast välja näidata.

Kui Tallinna lennujaama jõuad, siis tunned ennast koduselt, sest keegi ei vaata sulle otsa, keegi ei naerata, ehk siis on selge - olen jõudnud kodumaale. Kontaktset kultuuri iseloomustaks see, et kui keegi vaatab sulle viis sekundit otsa, siis tahaks juba naeratada.

Meile sobib see, et puudub kohustus olla sotsiaalne. Kui on valida, kas suhelda või mitte, siis pigem mitte.

Selge on see, et meil tuleb hakata nüüd üksindusest väljuma. Saab see olema kerge või raske?

See sõltub isiksuse olemusest. Kui on kalduvus rohkem iseseisev olla ja nõuda ka seda, et keegi ei tülitaks ja ei tuleks ligi, siis see üleminek ei saa olema väga lihtne, sest tuleb jälle omaks võtta teatud käitumisreeglid.

Keskmiselt ja üldiselt on igasugune üleminek ikkagi teatud stressisituatsioon. Mis tähendab seda, on ebameeldivustunne selle pärast, et tuleb harjuda jälle olema kuidagi teisiti.

Selge on ka see, et juuksurites tekivad eriolukorra lõppedes järjekorrad. Kas ennustate tunglemist näiteks ka psühholoogide jutule. Tulevad naised ja ütlevad "palun tehke mu mees korda"?

See remonditöökoda võib tõesti asuda väga kõrgetel tuuridel tegutsema. Inimestel on vajadus rääkida ja psühholoogid on sellises rollis, kus nad saavad välja elada oma teatud rahulolematuse ja sellest ka piisab.

Millised on need ohud, mis meid nüüd ees ootavad. Oletame, et ülemus teatab homme töölenaasmisest kahe nädala pärast - mis meie peades ja hingeelus siis toimuma hakkab?

Paradoksaalsel kombel võib tekkida tõesti ka rõõm, et ometigi mingi väline surve tekib - ei pea enam ise mõtlema ja on hüüe, et „alustame tegevust!".

Meeleolud, mis inimestel tekivad, on kõigepealt hea meel selle üle, et taastub justkui kunagine endine rütm. See tähendab teatud rõõmuhõiskeid - sõna otseses mõttes. Selle võib järgneda - ja järgnebki - negatiivse emotsiooni pool: „taastub küll, aga see pole enam üldse nii ilus, kui ma tahtsin ja unistasin".

Ehk praegu kruvitakse ootus suureks - „ometigi saab jälle tavalise elu juurde"" - aga see tavaline elu ei ole meil enam selle kuu aja pärast mitte selline, nagu me arvame, et ta tuleb, vaid hoopis selline, nagu ta on selleks ajaks välja kujunenud. Ja see ei ole enamasti see, mida tahetake.

Pääsemise tundele järgneb kiire kainenemine. Lõpuks tuleb stabiliseerumine. Tekib nädalate dünaamika. Kes on neurootilisem ja emotsionaalsem, sellel võtab see kõik kauem aega. Väga palju sõltub ka organisatsioonist, kus töötatakse.

Milline teie soovitus praktiline poole pealt oleks - kuidas võiksime hakata end harjutama sellega, et tuleb jälle inimeste sekka ja vanasse heasse rutiini tagasi minna ning nautida taas halba masinakohvi?

Mõte halvast masinakohvist tuleb ära visata kohe - tuleb mõelda, et see on tegelikult hea masinakohv ja küll ta siis ka muutub heaks!

Aga kõige lihtsam on aru saada asjast nii, et mõnes mõttes on pessimistidel lihtsam, sest nad ei oota midagi väga erilist. Optimistide häda on see, et nende meelest saab kõik korda ja on taas suurepärane ja hästi tore.

Teatud mõttes harjutamine oleks see, kui mõelda nii, et midagi erilist ei juhtu, kui meil jälle hakkab tavaline elu peale. Ei ole mõtet tekitada endas teatud lootusi millegi erilise suhtes: et kiiresti saab läbi, kiiresti saab otsa - nagu me tavaliselt loodame traagiliste ja ärevust tekitavate sündmuste puhul. Vastupidine petaks ootusi.

Mõistlik on olla skeptilisem ja mõelda nii, et nüüd on järgmine samm astutud, läheme justkui tagasi normaalsusesse, aga tuleb arvestada, et see maailm, millesse me tagasi tuleme, ei ole enam üldse see maailm, millest me kuu aega tagasi lahkusime.

Mingid asjad jäävad veel teatud ajaks vinduma, ohutundel oleks mõistlik sellega arvestada, Meenutan ka seda, et majanduslik raskus - kui tagasihoidlikult väljendada - on alles tulemas. Ehk siis: rasked ajad on meil ees, aga me ei peaks paaniliseks muutuma, vaid sellise teadmisega edasi liikuma, et kõik ei pruugi väga libedalt minna.

On mõistlik teatud mõttes olla vaos ja harjutada end selle mõttega, et asjad lähevad paremaks, aga mitte väga kiiresti.

Palju suuremad ohud iseendaga hakkama saamisel võivad niisiis olla tingitud majanduslikest põhjustest, mitte olla seotud vanasse rutiini naasmisega?

Ma arvan küll, sellepärast, et need inimesed, kes on kogenud oma elus raskusi, nende puhul on arusaadav mõtlemine, et on ka variant, et asjad võivad veel kehvemaks minna. Aga ma kardan, et noorem põlvkond, kes ei ole tunda saanud seda, mida tähendavad raskused, kes on elanud selles nii öelda lääne tüüpi maailmas, nad ei kujuta ette, mis kõik veel võib juhtuda.

Seepärast on nii, et raskused, mis meid ees ootavad - töötuks jäämised, ressursside vähenemised, heaolu ja elustandardi mittekasvamine ja võimaluste äravõtmine - see võib meid paratamatult ees oodata juhul, kui ühiskonnad tõepoolest ei suuda kokku leppida paljudes asjades ja ei suuda lahendada probleeme, mis hetkel tundvad väga ohtlikud.

Näiteks ei tea me sellest viirusest mitte midagi. Me teame seda, et võivad tulla järgmised variandid. See tähendab, et meie ellu on saabumas ohutunne, mis paratamatult hakkab meiega koos käima. See väike episood - karantiinis või isolatsioonis olla - ei pruugi olla asjade lõpp vaid mitmete muude väga erinevate sündmuste algus. Paratamatult paneb see pitseri poliitiliselt, majanduslikult ja ka sotsiaalselt inimeste ellu.

Kuidas käitub üks inimene, kellel on pidevalt ohutunne? Midagi on ju juba muutunud: me hoidume tänaval üksteisest eemale.

Kaks asja. Ta valmistub pidevalt võitluseks. Oht on tal pidevalt ümberringi ja see tähendab seda, et ta on kogu aeg valvel. Ja see kurnab.

Enamasti on inimesel piiratud vaimsed ja emotsionaalsed ressursid ning ta võib neid kulutada ja investeerida erinevatesse tegevustesse. Kui kogu aeg on kuklas hambavalu laadne tunne, et võib halvasti minna, siis hakkab inimene paratamatult olema tähelepanelikum selles osas, mis tema ümber toimub, ja see on tüüpiline stressisituatsioon.

Pidev kõrgendatud valmisolek väsitab ja see tähendab tüüpilisi stressisündroome - väsimus, unisus, ja impulsiivsus, sest ta ei kontrolli ennast enam nii hästi kui enne.

Palun öelge midagigi, mis aitaks meil ohuolukorras optimismi tekitada ja positiivselt mõelda?

Positiivselt mõtlemine on lausa hädavajalik! Inimesed muutuvad üksteisesuhtes ohusituatsioonis tegelikult ka lahkemaks. Abivalmidus kasvab. See oht on meile ühine ja inimesed, kes on ühises asjas, tunnevad äkki sümpaatiat nende suhtes, kes on samasuguses olukorras.

Meid võib vihastada see, kui keegi saab eelise mitte tunda seda ohtu, seda kindlasti. Aga ma meenutan Balti ketti ja iseseisvumise aega, kus inimesed väljusid oma tavarollides - eestlaste puhul usukumatu! - tahtsid olla lahked.

Positiivne on justnimelt peidus inimsuhetes. Positiivseks tuleb pidada ka oskust näha igasuguses ohutsoonis midagi, mida võib pidada heaks. Näiteks kogemust või võimalust olla rollis, kes aitab teisi.

Rõõmu võivad tekitada ka väikesed võimalused olla lahke, olla teisi toetav, leida kõigis situatsioonides asju, mis võivad olla kasuteguriks meie elule.

Inimesele on elus vajalik tunne, et ta on kellelegi vajalik ja et ta saab teistele midagi pakkuda. See tunne ongi see, mis teeb võimalikuks selle, et võime ka kõige hullemates olukordades rõõmsana.

Koroonaviirus SARS-CoV-2

  • Inimesed, kes kahtlustavad nakatumist koroonaviirusega, peaksid võtma ühendust oma perearstiga, küsima nõu perearsti nõuandeliinilt 1220 (välismaalt +372 634 6630) või koroonaviirusega seotud küsimuste jaoks loodud numbril 1247 või vajadusel kutsuma kiirabi, helistades hädaabinumbril 112.
  • COVID-19 haiguse sümptomid on sarnased gripile. Viiruse levinumad sümptomid on köha, palavik ja hingamisraskused. Parim kaitse nakkushaiguse leviku vastu on käte pesemine ja inimestega kontaktist hoidumine.
  • Vaata koroonaviirusesse nakatunute statistikat Eestis!
  • Loe lähemalt koroonaviiruse ja kehtivate piirangute kohta valitsuse erileheküljelt kriis.ee!