Volvo pressroom

1930. aastate algul soovis innovatiivse lähenemislaadiga noor, sellal kõigest kuus aastat tegutsenud autotootja Volvo testida publiku huvi uutmoodi aerodünaamilise auto vastu.

Samas ei tahetud seda teha ametliku prototüüpmudeli kujul – juhuks kui uudne mõtteviis üldse meeltmööda ei ole – ja välja tuldi Volvo Venus Bilo ideeautoga. Venus Bilot loetakse ühtlasi maailma esimeseks ideeautoks.

Projekti pandi vedama mainekas insener Gustaf L-M Ericsson, Rootsi kuningliku autoklubi liige, kes omal käel juba aastajagu oli aerodünaamilise auto ideed arendanud.

Prototüübi (või ettevaatlikumalt “ideeauto”) tootis lepingu alusel sõltumatu ettevõte Nordbergs Karosserifabrik ja see võttis auto aluseks Volvo PV655 veermiku ning paigutas reaskuuese mootori tüki maad ettepoole.

Uuenduse tulemusena tekkis esiossa korralik panipaigaruum, kuhu mahutati ära nii varuratas, tööriistad kui ka pagas – seda ideed on edaspidi edukalt rakendanud mitmedautotootjad, esmalt muidugi Porsche, aga uuemal ajal ka e-autode tootjad: kapotialune mootorivaba ruum võimaldab teha lisapanipaiga.

Volvo Venus Bilo kujustuses kasutati oma aja kohta mitmeid uudseid võtteid: kerega integreeritud esituled tõid omakorda esile auto voolujoonelisuse.

Volvo pressroom

Aerodünaamiliselt sujuva joonega esiosas oli kõrge, hoogsalt kaarduv esivõre ning põrkeraud, ümara tagaosa keskel troonis teine varuratas. Pagasi jaoks leidus koht ka tagaistme taga sõitjateruumis, ent pagasiruumi luuki tagaosas ei olnud.

Kerepaneelide loomisel oli eesmärgiks, et need oleks odavad ja hõlpsasti vahetatavad. Rootsi kruusateetolmu vastu võitlemiseks oli põhjaalune täiesti sile.

Volvo Venus Bilo esimene avalik esitlus toimus 1933. aasta novembris Stockholmi lähedal asuval Lindigö saarel – projektijuhi Ericssoni luksulikus häärberis ning peagi peale seda näidati ideeautot Rootsi ja Taani salongides.

Hoolimata uhkest presentatsioonist ning asjatundjate vaimustusest oli Venus Bilo laiema avalikkuse hinnangul siiski kole kui öö ja Volvo lükkas projekti kähku kalevi alla.

Mõnda aega sõitis ideeautoga Gustaf Ericsson ise, seejärel vahetas see korduvalt omanikke ning lõpetas Taani romulas, kus sellest omakorda kastikas vormiti ja seda tarbesõidukina kasutati. Viimati kuuldi Venus Bilost XX sajandi viiekümnendail.

Olenemata fiaskost elas idee voolujoonelisest nooblist pereautost edasi. Disainer Ivan Örnberg kasutas Venus Bilo aerodünaamilisi stiilielemente Volvo PV36 Carioca mudeli loomisel. Rootsi avalikkuse ette jõudis see 1935. aastal.

Siiski osutus ka selle mudeli välimus liialt ulmeliseks, ja see läks kolme aasta pärast tootmisest maha. Järgmine mudel PV51 oli taas klassikalisema väljanägemisega. Seda toodeti aastatel 1936-1945.

Volvo pressroom