Ma ei liialda, kui ütlen, et olen viimased poolteist aastat pikisilmi oodanud, et saaksin Kia e-Niro proovisõidule viia ja kui see nädalapäevad tagasi lõpuks tõeks sai, olid ootused üsna arutult üles paisutatud.

Kia e-Niro on saanud rohkelt auhindu, aga mis peamine, pälvinud arvustajate, testijate ja kasutajate poolehoiu, sest teeb seda, mida lubab: sõidab ühe (CCS standardiga kiir-)laadimisega üle 450 kilomeetri.

WLTP andmetel annab üks akutäis elektrit välja 455 sõidukilomeetrit, oskaja sõitja käes ja heades oludes pole see mingi näitaja: kenal suvepäeval saab näiteks Norra mägiteedel e-Niroga rahulikult 600 km ja rohkemgi kätte.

Niisiis on e-Niro üks neist (loe: Kia-Hyundai Grupi) elektriautodest, mis ei loobi katteta lubadusi nagu poliitikud enne valimisi, vaid on aus otsast lõpuni, jättes kasutajale positiivse üllatumise varu.

Mis auto (e)-Niro küll on?

Kia Niro, mida on kõige arukam nimetada kõrgendatud ruumikaks sõiduautoks ehk krossoveriks, jõudis turule 4 aastat tagasi. Ja pioneeris, olles üks esimesi hübriidajamiga mitmeotstarbelisi kompakt-linnaautosid.

Suuruselt võiks Niro paigutada Sportage’i ja Ceed’i vahele, aga nüüd, kus meil on kupeelik X-Ceed, võiks Nirot pidada ka uustulnuka tarbeautolikumaks (kandilisemaks) vasteks.

Vahepeal on Nirost välja lastud ka pisitikuhübriid, aga see pole Eestis müügile jõudnud. Võibolla jõuab, võibolla ka mitte – tõenäoliselt vaatabki enamus ostjatest suurema põnevusega elektrilist Nirot kui pistikhübriidi.

Loe täisteksti saidil Accelerista.com