Kaugel põhjas, Venemaa Euroopa ja Aasia osade kohtumispaigas asub Komi Vabariik. Sealne taiga varjab tänaseni palju saladusi. Võiks arvata, et see pole võimalik, et inimjäänused lihtsalt maapinnal vedelevad. Kuid Komis pole GULAG-i vangide pleekivatest luudest kellegile asja. Peale kahe inimese- 93-aastase Anatolis Smilingise, kelle noorus möödus Komimaa laagrites, ja tema abikaasa Ljudmilla, kes rohketest massihaudadest väljaturritavad kondid kokku koguvad ja maha matavad. Nad võinuks ammu ära sõita Anatolise kodumaale Leetu ja elada seal materiaalses heaolus oma elupäevade lõpuni, kuid selle asemel on Anatolis otsustanud jääda surmani taigasse ning meenutada teistele GULAG-i verist minevikku. Selleks, et need sündmused ei saaks enam kunagi korduda.

1920. aastate teisest poolest kuni 1950. aastate esimese pooleni oli Komimaa taiga tihedalt täis pikitud GULAG-i arhipelaagi saarekesi. Enne Teist maailmasõda viiekordistus Komimaa elanikkond GULAG-i vangide arvelt. Mis, aga kõige kummalisem: kunagised laagrid elavad oma elu Komis tänaseni, ehkki ilma okastraataedadeta ja NKVD-lastest valvuriteta. 

Mädanenud barakkides õpivad täna näiteks komi lapsed, Loktšimlagi komandandi majas elavad suvitajad Moskvast ning sama laagri mahalaskmiskambrist on Adžeromi alevi elanikud teinud endale magamistoa. 

Kohalikud ei armasta minevikust rääkida. Erandiks on nendes samades laagrites 15 aastat oma elust kaotanud Anatolis Smilingis, kes on pühendanud oma järele jäänud päevad GULAG-i ajaloo jäädvustamisele. Milliseid saladusi peidab Komimaa taiga ja mis takistas mehel peale laagrist vabanemist kodumaale sõitmast, räägib Smilingis Taavi Minnikule.

-Teil on selja taga pikk elu, kas te mõtlete sageli neile 15 aastale, mis möödusid vangilaagris ning kas te suudate mõelda nendest õudustest ilma emotsioonideta?

Minu elust suur osa möödus nii, et ma mõtlesin ainult sellest. Mälestused ise kerkisid teadvuse sügavamatest soppidest. Kuid ma ei üritanud juhtunut kaua analüüsida, sest need mälestused on ebameeldivad. Teate, pole vahet kui palju aega sellest möödas on -kas 70 või 80 aastat- need mälestused mõjuvad endiselt väga tugevalt psüühikale. Mälestused GULAG-ist tungivad mu ellu ja segavad mind elamast.

Tellijana saad lugeda ka neid artikleid: