Aga metsa äärde jõudes vajus tema optimism läbi saapa põhja. Sellest metsast ei olnud võimalik läbi joosta! Läbi okste trügimine, üle mahalangenud tüvede ronimine ja soostuvas pehmes pinnases solberdades edasiliikumine oli väga vaevaline, kirjutab ajakiri Sõdur 3 / 2020.

Kokkuvõttes oli hilinemise kogusumma rohkem kui tund! Järgnevad aastad Eesti metsades tegutsedes kasvatasid veendumust, et tegemist ei olnud ilmselgelt erandliku juhtumiga.

Pigem oli see lausa igapäevane tõdemus, et topograafilise kaardi põhjal, kus metsaalad on ühtlaselt roheliseks „värvitud“, adekvaatset lahinguplaani koostada ei saa. Enne planeerimist tuleb minna metsa servani ning teha paar sammu metsa sissegi, et aru saada, millised on eesootavad olud.

Kui küsime tuhandelt juhuslikult valitud inimeselt "Mis on mets?", siis saame tuhat erinevat arvamust. Neid arvamusi saab sarnasuse järgi rühmitada ja mõtiskleda metsa tähendusest Eesti ühiskonnas.

Eesti kaitsevõime tõhusal tagamisel on metsal väga praktiline tähendus – mets pakub varjet kõigile, metsas on vaja liikuda ja kindlustada positsioone, aga ka tulistada, mets muutub pidevalt ja mets on meie ühine vara, mis katab üle poole meie maast.

Metsa pakutavaid võimalusi oskab kasutada see, kes metsa tunneb. Siinkohal tekibki küsimus, et kui hästi me oma metsi tunneme ja oskame kasutada tänapäevaseid infotehnoloogilisi vahendeid, et metsade kohta saada andmed, mis on aluseks tegevuste operatiivsel, taktikalisel ja ka strateegilisel kavandamisel.

Metsa saame kirjeldada komponentidena, milleks on muld koos metsakõduga, veerežiim, maapinna reljeef ning sambla-, puhma-, rohu-, põõsa- ja puurinded. Igaüks neist komponentidest võib osutuda mingis olukorras tegevuste kavandamisel kas otseselt mõjuvaks teguriks või anda hoopis kaudselt, aga kiiresti infot konkreetse metsaosa omaduste või läbivuse kohta.

Olenevalt kavandamise etapist või konkreetse tegevuse käigust on neil komponentidel erinev tähtsus. Siinkohal tasub kindlasti veel märkida, et meie riigi andmehõivepoliitika tõttu on peaaegu kõik metsade kohta käivad andmed ja andmeallikad avalikult kättesaadavad kõigile ja seega saavad reaalses olukorras eelise need, kellel on kodutöö tehtud ning kes oskavad saadud teadmisi ka looduses rakendada.

Eesti on väike maa, kuid meil on väga erinevaid metsi. Peamised puistuid moodustavad puuliigid on mänd, kuusk, kask, haab, must lepp ehk sanglepp ja hall lepp ehk valge lepp.

Esineb nii segametsi kui ka puhtpuistuid. Viljakamatel muldadel on puu- ja põõsarinne tihedam ning puud kõrgemad. Mullaviljakus muutub suures ulatuses ning see sõltub nii mulla keemilisest koostisest, lõimisest (ehk kui palju on mullas liiva või saviosakesi) kui ka veerežiimist.

Üle pooltes metsades esineb kuivenduskraave, mis vihjavad sellele, et maapind raskeid masinaid ei pruugi kanda. Alati peab paika see, et väiksemaid puid mahub metsa pinnaühiku kohta rohkem.

Samuti peab paika, et kui on piisavalt valgust ja toitaineid, siis leidub nendele ka kasutajaid ehk ülemise puurinde hõrenemisel hakkavad metsa alla kasvama rohi, põõsad ja puud. Niisuguseid seoseid saab veelgi esitada, aga kuidas on kõik seotud taktikalise tegevusega metsas?

Eelkõige piirab mets manöövrivabadust. Allüksus(t)e omavaheline koostöö ja juhtimine peab toimuma eelkõige piiratud nähtavuse tõttu ning teistel alustel kui lagedal.

Rünnakukoridorid, mida maastiku analüüsil piiritletakse, on valdavalt suuremate metsamassiivideta alad. Nii soomukitel kui ka jalgsi on selgelt lihtsam liikuda kõrge taimkatteta aladel.

Isegi kui peened puutüved on rasketele tankidele ja lahingsoomukitele kergesti ümber lükatavad, kujunevad takistuseks puutüvede kuhjatised.

Teiseks oluliseks aspektiks on vaatlus- ja tulealade piiratus puude vahel. Tulesektorid võivad metsas varieeruda mõnest meetrist kuni parimal juhul ka mõnesaja meetrini. Olenevalt metsa tüübist võib vastase tegevus olla enne kuulda kui näha. Ja kuulmise järgi sihtmärki juhatada on väga riskantne.

Samas pakuvad puistud kaitset ja varjet. Jämedam puutüvi peab kinni terve hulga kuule nagu ka mürsud ja miinid kipuvad lõhkema puude latvades.

Viimasena, aga mitte vähemtähtsana tuleb välja tuua orienteerumisega seonduvad raskused metsasel alal. Hõredas männimetsaski kipub õige suund lihtsasti käest kaduma, mis siis veel tihedast kuuse- või pajuvõsast rääkida. Olenevalt maastikust võib päästev metsasihtide võrgustik õigupoolest puududa.

Loe täisteksti ajakirjas Sõdur 3 / 2020