Vanaema ütleks, et ma sõidan linnas nagu kanamunade peal: sujuvalt kiirendades ja ühtlase kiirusega, hoides eelsõitjaga piisavat pikivahet, vahelepressijatele lahkesti teed andes. Ma ei tee järske pidurdusi ega siksi reast ritta. Kurvi sisenen aeglaselt, pöörete eel vähendan kiirust.

Autosõiduinstruktorite kõnepruugis nimetatakse sellist sõidustiili ennetavaks, tormakate kaasliiklejate arvates olen muidugi pidur mis pidur – tüütu ju, kui "vabas vees" kulgeb keegi lubatud kiirusel! Kui 30 km/h, siis ongi see 30 km/h ja liiklusrapsijatele võib see tunduda kiriteo roomamisena (lusitaania teeteod liiguvad mitu korda kiiremini, seega võrdlus nendega oleks kohatu).

Eneseväärikus ei luba ossida

Ma ei ole alati nii sõitnud, ausalt. Mulle on meeldinud foori tagant minema söösta ning kiirelt otsida tühimikke, kuhu end linnaliikluses vahele suruda, sest nii tundub, et ma jõuan rutem kohale, olenemata, et kõik katsed on kinnitanud - ei jõua ma midagi (kui räägime linnasõidust – maanteel kihutades võidad lausa mõne minuti...).

Muutus on tulnud ajaga ja eneseväärikuse kasvades: kui oled rajal sõitnud, tänaval enam rullnoksida ei sobi, ja eks mingi vanuseline komponent ole siin ka – mida aasta edasi, seda rahulikumalt võtan. Ja kuigipalju sõltub ka sõiduvahendist. On vaks vahet, kas sõita Supra või berlinksiga. Viimasega oleks lausa kummaline ossida.

Ent tõelise "munadel kõndimise oskuse" saavutasin siis, kui hakkasin me lemmikserviisile otsima puuduvaid osi – tegu on kollektsionääride poolt tikutulega taga otsitud ning (üle)hinnatud varase Riia Portselanitehase sümboliga, küllusliku "Laimaga".

Loe täisteksti saidil Accelerista.com.