Arto Aas leiab, et kui nüüd peaks uus laine tulema, ei ole Eesti valitsusel ja ametkonnal mitte ühtegi vabandust ja võimalust öelda, et nad ei ole midagi läbi mõelnud - kõigeks selleks oli suvel aega mõelda küll ja küll.

Tahame me või ei taha - kõik märgid näitavad, et see teine laine tõenäoliselt tuleb. Mis mõtetega teie tööandjate esindaja sellele vastu lähete?

Loomulikult murelike mõtetega. Olukord on jätkuvalt ju segane ja ebakindlust meie ümber on hästi palju.

Ühelt poolt on olukord olnud siiamaani oluliselt positiivsem kui märtsis ja aprillis võis arvata - siis olid päris apokalüptilised tunded ja arvati, et tuleb väga must aasta. Aga suvekuudel, kui viirus oli kontrolli all ja piirid ning kaubad lahti, said enamus sektoreid päris kenasti hakkama.

Kui nüüd tuleb uus laine ja lööb jälle valusalt, siis löök on sellevõrra tugevam, et nüüd enam paljudel ettevõtetel ei ole puhvreid, paljudel inimestel ei ole enam puhvreid ka riigil ei ole lõpmatuseni puhvreid.

Kui nüüd peaks taaskord tulema totaalne sulgumine ja piirid lähevad kinni, siis mõju majandusele ja tööpuudusele on päris karm. Rasvakihti enam ei ole, mis aitaks selle sügise üle elada. Eriti puudutab see turisminduse valdkonda, kes on jätkuvalt väga raskes seisus ja kelle jaoks on veel sel aastal vaja kriisiplaani. Olukorras, kus käive on ka suvekuudel 90 protsenti langenud, siis iseseisvalt nad seda sügist enam üle ei ela.

Koroonaga meil võidelda tuleb jätkuvalt ja meetmed - olgu siis ennetavad või juba piiranguid seadvad - on väga erineva raskusastmega. Millised riigi kasutatavatest meetmetest on seni enim Eesti tööandjaid löönud?

Päris kriisi alguses oli kõige suurem probleem muidugi see, kui piirid läksid kinni ja kaubad enam ei liikunud. Seal oli suurem katastroof päris lähedal.

Tellijana saad lugeda ka neid artikleid: