Esimese sõiduki, millel vedasid kõik neli ratast, ehitasid venelased mõne allika andmetel juba 1909. aastal, kuid väidetavalt Lessneri tehases valminud auto kohta lähem info puudub. Igatahes hakatakse nelikveo ajalugu just sellest aastast lugema.

1937: 6×6 ja 4×4 sõidukid

Esimesed veoautod, millel vedasid kõik teljed ja kasutati diferentsiaallukku ning mille kohta on säilinud tõeseid materjale, olid eksperimentaalmudelid NATI-K1 (6×6) ning K2 (4×4), mis valmisid 1937. aastal ZIS-5 baasil.

Seeriatootmisse jõudsid esimesed mitmeteljeveoga autod vahetult enne sõda: GAZi tehases sõiduautod GAZ-61, ZISi tehases veoautod ZIS-32. Ent neid jõuti toota üpris vähe, sõda pani tootmisele oma pitseri.

1930: kasutusele võeti hüdraulilised pidurid

Esimesed hüdraulilised pidurid, mis tänapäeval on tavapärane komponent, ilmusid AMO-2 veokile aastal 1930. Neid Ameerika Autocar´i koopiaid pandi esialgu kokku imporditud detailidest ning seejärel AMO-3 veokile oma komponentidest. Hüdrauliline ajam oli vene veokitel vaid esiratastel, tagumistel kasutati mehaanilisi.

Mudeli ZIS-5 puhul sellisest skeemist aga loobuti, sest toonased kodumaised hüdraulilised tihendid olid harva töökõlbulikud.

Hüdrauliliste piduritega sõiduautode ja veoautode masstootmismudelid (ZIS-110, GAZ-M20 ja GAZ-51) ilmusid alles pärast Teist Maailmasõda.

1932: esimene diiselveok

Esimene diiselauto ehitati Venemaal aastal 1932, mil Jaroslavli tehases pandi veokile Mercedes-Benzi mootor võimsusega 70 hobujõudu. See jäi ka ainsaks prototüübiks.

1933.-34. aastal ehitati sealsamas Jaroslavi GAZ tehases valmis veoauto Я-5, millele pandi peale kodumaine diiselmootor «Коджу» (tuletatud Stalini pärisnimest Koba Džugašvili). Jõuallika töömaht oli 9,96 l ja võimsus vahemikus 83-87 hj. Mootori ehitamisel võeti šnitti muidugi ameeriklastelt.

Vaata pilte ja loe täisteksti saidil Accelerista.com.