Seega olin äärimiselt rõõmus, kui pidin arvustamiseks koju vedama koguni kolm Sonos-kõlarit – One, Move ja Play:5 (Gen 2). Olgugi, et kõik need on nutikad juhtmevabad kõlarid, siis on nende sihtgrupid ja kasutusviisid erinevad, kirjutab Digitest.ee.

Play:5 (Gen 2) on vaieldamatult Sonose kroonijuveel – kõige suurem, kõige võimsam ja ilmselt ka kõige kvaliteetsema heliga. Okei, tegelikult on värskem kroonijuveel lihtsalt Sonos Five, kuid asjatundjate arvamusel on nende kahe erinevus märgatavalt väiksem kui näiteks kahel järgneval iPhone’i või Samsungi tipptelefoni mudelil.

Hinna poolest aga ületavad Sonos Play:5't Sonose Playbar ja Sonos Sub, aga need pole ka n-ö klassikalised kõlarid.

Välimus

Sonos 5 ja Play:5 on ilmselt kõige suuremad, raskemad ja võimsamad juhtmevabad kõlarid Eesti turul. Kui Sonos Move’i saab vabalt ühe käega tõsta ka lapseohtu tegelane, siis Play:5 vajab kindlasti kahte kätt. Ning teataval määral jõudu.

Erinevalt Move’i ja One’i edevapoolsest välimusest näeb askeetliku musta korpusega Play:5 välja suhteliselt ilmetu nagu valdav enamus klassikalisi kõlareid. Ainult et erinevalt tavalisest kõlarist on Sonos Play:5 esikülg kaardus. Seda aga mitte esteetilistest kaalutlustest, vaid selleks, et heli liiguks ruumi võimalikult laia nurga all.

Kõlari silmapaistmatu välimuse kohta kuulasin juutuubis teooriat, et Sonos tegi kõlari meelega tagasihoidliku, et mitte kuulaja tähelepanu muusikalt kõrvale tõmmata. Õige lähenemine, sest kõlarid ongi ju kuulamiseks, mitte vaatamiseks.

Ehkki kõlar on varustatud diskreetsete puutetundlike helihaldusklahvidega, siis ilmselt neid reaalsuses eriti ei kasutata, vaid kogu tegevus käib ikka läbi mobiilirakenduse ja nutiseadme.

Tarkvara

Maailmas on mitmeid näiteid, kus suurepärase raudvara tootja ei saa hästi hakkama tarkvara loomisega ja vastupidi – keskpärane raudvara on varustatud suurepärase tarkvaraga.

Sonose puhul on asi kenasti tasakaalus. Ehkki Sonos S2 rakenduse loogika pole mulle päris harjumuspärane, siis on see piisavalt intuitiivne ja piisavalt võimalusterohke. Erinevate kõlarite ühe "katuse" alla viimine käis kiiresti ja sujuvalt ning samuti käis nagu lepase reega kõlarite haldamine.

Ehkki ühte tarkvara poolt pakutud võimalust mul kasutada ei õnnestunud. Nimelt Trueplay-peenhäälestust, mis peaks kõlari jaoks n-ö kaardistama ruumi, kus kõlar paigaldatud, ei õnnestunud mul lõpuni viia korduvatest katsetest hoolimata.

Ühe võimalusena näen seda, et mul ei õnnestunud tagada peenhäälestuseks vajalikku täielikku vaikust, sest elan linnakorteris ning muuhulgas nagises jalge all parkett, kui ma kõlarit häälestada proovides oma telefoniga tuba mööda ringi liikusin. Aga ma kahtlen, et see häälestus minu pooltreenitud kõrvale midagi märkimisväärset oleks lisanud.

Muuhulgas pakub tarkvara laialdast valikut erinevaid voogesitusteenuseid, millega saab Sonose kõlareid integreerida. Lisaks Spotify’le ja Apple Music’ule oli seal terve pinu erinevaid populaarseid ja vähepopulaarseid voogesitusplatvorme, nii et kasutajale peaks avastamisrõõmu jätkuma. Veidral kombel aga ei avastanud ma pakutava seast Tidal’it, mis on ilmselt populaarseim hi-fi kvaliteediga heliedastusplatvorm.

Üldiselt aga meeldib mulle hoopis see, et saan Sonose kõlareid juhtida nii Spotify kui Apple Music’u (AirDrop) rakenduste teel ja Sonose enda rakendusega eriti tegemist ei teegi.

Heli

Kui meeste reproduktiivorganite puhul polevat suurus määrav, siis kõlarite puhul üldreeglina on, aga väikeste eranditega. Suur kõlar suudab pingutamata teha suurt häält, väike kõlar peab aga jääma oma liistude juurde ja esinema oma võimete piirides.

Sonos Play:5 puhul tundsin, et minu umbes paarikümne ruutmeetrine tuba peaks olema suurem, et kogu kõlari poolt pakutavat helimassi mõistlikult kasutada – nii umbes kümme ruutmeetrit rohkem laseks Play:5'el juba eredamalt särada. Sest Play_5 tahab valjemat häält teha, aga saab hakkama ka vaiksema volüümi juures.

Helipilt on avar ja jõuline, kuid selle juures on mingi piirini ruumi ka detailidel. Sonos pole kokku hoidnud ka bassiga, kohati on tunne nagu oleks toas kuhugi peidetud subwoofer.

Sonos Play:5 puhul on muuhulgas tegu huvitava fenomeniga, kus kõlari asendi muutudes muutub ka heli. See tähendab, et vertikaal- ja horisontaalasendis tegi kõlar teistsugust häält.

Vahet on raske kirjeldada, kuid see oli olemas. Kui ruumis on kaks Sonos Play:5 kõlarit paaritatud stereoefekti saavutamiseks, siis soovitab Sonos ise asetada kõlarid vertikaalasendisse, üksikut kõlarit aga hoida horisontaalis.

Kahjuks oli mul käepärast vaid üks kõlar ja nii ma ise seda stereoefekti proovida ei saanud, kuigi oleks soovinud. Paraku aga paarituvad Sonose kõlarid ainult oma konkreetse Sonose mudeliga, kuid isegi mitte teiste Sonose kõlaritega.

Siin aga tahaks peatuda ühel väikesel erandil. Et olen ka endal kodus üle läinud juhtmevabale helilahendusele, siis oli mul üsna hea võrdlus omast käest võtta – KEF LSX-i kõlarid. Need on oma suuruselt umbes kolmandiku või heal juhul poole One'i suurusest, aga ometi tegid nad Play:5-le tuule alla. Ja seda mitte ainult heli võimsuselt, vaid ka heli detailsuselt ja musikaalsuselt.

Helipildid olid mõlemal avarad, aga kui Play:5 puhul võiks rääkida staadionist või spordihallist, siis KEF LSX-ide puhul aga ooperiteatrist või kontserdisaalist.

Valik, nagu öelda, on teie, kusjuures kõlarite hinnaklass on laias laastus sama ja erinevus oli võibolla vaid mõnekümnes euros. Aga eks KEF ole kõlareid teinud ka mitu korda kauem kui Sonos.

Kasutamine

Sonos Play:5 (Gen 2) on paras kolakas. Paigutades selle oma toanurka, siis unustad sa selle olemasolu, kuni see mingil põhjusel enam häält ei tee, kuigi sina seda sooviksid.

Olles küll füüsiliselt märkamatu täidab see kõlar sinu toa vägagi korraliku heliga. Või siis helitaustaga, sest üks kõlar ei anna minu jaoks täielikku audiofiilset elamust, isegi kui tegu on näiteks Naim Mu-so’ga. See peab olema stereo. Isegi mitte surround, vaid just stereo, mis loob täiusliku helipildi.

Kord end elutuppa sisseseadnuna muutub see selle lahutamatuks osaks. Osaks sinu tubastest töödest, lõõgastushetkedest, vestlustest ja pidudest.

Tema eelis on see, et sa ei pea eraldi tema peale mõtlema, vaid lihtsalt oma telefonist enda lemmik pleilisti sisselülitama ja ülejäänu eest hoolitseb juba Play:5. Emotsioon on garanteeritud ilma liigse sekelduseta. Pead ainult hoolitsema, et sa liialt valjult muusikat kuulates naabritega tülli ei lähe.

Kokkuvõtteks

Lõpetuseks lisan veel, et kuigi üks Sonos Play:5 (Gen 2) on hea, siis kohe palju parem on kui neid kõlareid on sinu elutoas vähemalt kaks. Kui üks kõlar esitab muusikat ja loob tausta, siis kaks üksteisega ühendatud kõlarit loovad stereoefekti.

Stereoefekt on oluline just nimelt kuulamisväärse, mitte lihtsa taustamuusika juures. Viimase jaoks piisab ka ühest Sonos Play:5 kõlarist.

Kui aga oluline on atmosfääri loomine, siis aitab ka sellest, kui igas ruumis on vähemalt üks Sonose kõlar – näiteks elutoas Play:5, lastetoas Move ja magamistoas või kabinetis One.

Olles sellise komplekti ise läbi testinud, siis võin seda julgesti soovitada. Tõsi, kõlar ei kuulu hinna poolest just kõige soodsamate sekka, kuid odava hinna eest pole ju kunagi palju ja head olnud võimalik saada.

Sonos Play:5 nutikõlar Photopointist (499 eurot)