Robotiklubi ruumis ülikooli kuuenda korpuse keldrikorrusel leidub hulk tööriistu ja töölauad ning seina ääres on suur riiul, millest pea poole võtavad enda alla karikad ja auhinnad, ülejäänu on hõivanud suuremad ja väiksemad robotid. Peagi 14-aastaseks saav MTÜ sai alguse sellest, et IT- ja inseneritudengid otsisid võimalust oma teadmistega ka midagi praktilist teha. Tavaliselt käiakse klubiruumides koos selleks, et ehitada koos võistlusroboteid ja teistega mõõtu võtta: Tartus Robolahingul, Pärnus Robomikul või Tallinnas rahvusvahelisel Robotexil. Võistlemas on käidud ka Rootsis, Lätis ja Jaapanis.

Foto: Robotex

Kõige vingemana esitleb klubi juhatuse esimees Erki Meinberg Ouroborost: 50-kilost rauast kangelast, mis ehitati mulluse Robolahingu jaoks. Võistlusoludes tal küll kuigi hästi ei läinud, kuna sisemus süttis põlema, kuid Ouroboros on tugev, kiire ja lõhkumatu, mida ongi vaja lahingus, kus eesmärk on teine robot hävitada.

Kasulikumatest seadmetest toob Meinberg välja Järgija – kena valge roboti, kellele antakse ülesandeks kellelgi järel käia. Oma sensoritega leiab ta subjekti ka rahvarohkemas kohas üles ja järgneb talle. See võib olla mõnus näiteks suures poes, kus selline robot koos poekäruga ostja järel käib.

Kasulik hobi eksimisvõimaluste ja õppetundidega

Arvutisüsteemide magistrand Erki Meinberg meenutab, kuidas ta kolme aasta eest mehhatroonikatudengina robotiklubisse tuli: „Tahtsin midagi ülikooliga koos teha ja otsisin intensiivset hobitegevust, sattusin siia ja sain ülesandeks projekti, mis mulle väga meeldis. Programmeerisin labürindirobotit – ja siin ma nüüd olen.“

Foto: Robotex

Meinberg räägib, et on tavaline, et robotiklubis saadud kogemused annavad üliõpilastele lõputöö teemad ja töökohadki. „Meid oli viis mehhatroonikatudengit, õpingute ajal kaldusime kes elektroonika, kes programmeerimise ja kes mehaanika poole ning kõik oleme tänu robotiklubile erialase töö saanud,“ räägib Meinberg. Ehkki siin ehitatavate robotite eesmärk pole aidata kedagi igapäevaelus, vaid osaleda võistlustel – teisisõnu, lihtsalt hobitegevus –, saab iga ehitaja selle käigus hindamatuid kogemusi. Kasulike mänguasjadega ohutult katsetades õpitakse nii mõndagi ja erinevalt tööelust on siin eksimise hinnaks pisut hävinud materjale ja ebaõnnestunud võistlus. Muidugi aitab selline klubi ka koolitöödele kaasa. Meinberg räägib, et on täiesti tavaline, et tullakse koos kursusekaaslastega võistlusroboteid ehitama, kuid pärast jäädakse klubiruumidesse ka kodutöid arutama või laboritöid tegema.

Ülalkirjeldatud Jälgija sai nelja aasta eest Robotexi freestyle-võistlusel poodiumikoha. See on võistlus, kuhu võib esitada endaehitatud õnnestunud roboteid, ükskõik, millega nad tegelevad. Meinberg tõdeb, et enam selliseid osavõistlusi ei ole, kõikidel võistlustel on ikka konktreetsed etteantud ülesanded, millega robot peab hakkama saama. Robotivõistluste klassika on sumo (robot peab vastase areenilt välja puksima), joonejärgimine (see oli ainus võistlus esimesel Robotexil 2001. aastal), labürint ja ralli. Meinberg märgib, et nende alade jaoks on kõige raskem head robotit ehitada, sest need on rahvusvahelistel võistlustel aastaid kavas olnud, kõik nurgad on juba maha hööveldatud ja iga detail on tähtis.

Kasulikud vidinad ka ülikoolile

Robotiklubi rahastavad TalTechi üliõpilasesindus ning IT- ja inseneriteaduskonnad, lisaks teenitakse tulu töötubade korraldamisega. Teenistus aitab klubile uusi töövahendeid soetada, millega omakorda uusi töötube korraldada.

Foto: Robotex

Kui ülikoolil on õppetöö tarvis vaja mõnda tehnilist abivahendit, pöörduvad lektorid või programmijuhid loomulikult robotiklubi poole. Nii valmis mõne aasta eest IT-tudengitele programmeerimise õpetamiseks PiBot, kellele tudengid ülesandeid annavad: vii see sinna, too sealt see jne. Eesti mereakadeemia tudengitele lõid robotiklubi liikmed poi maketi, mida programmeerides saavad tulevased laevajuhid aimu programmeerimisest ja selgeks meremärkide plinkimise režiimid ja nende tähendused.

Lisaks võistlus- ja praktilistele robotite ehitamisele on klubi aktiivne robootikaõpetuse jagaja. Töötube tehakse põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastele nii kursustena kui ka sünnipäevapeona niisama huvilistele, aga ka vabaainena tehnikaülikooli tudengitele. Klubi juhatuse esimees Erki Meinbergi sõnul käib kursustelt ja töötubadest aasta jooksul läbi 100–200 tudengit ja sama palju kooliõpilasi, peale selle need tuhanded lapsed ja noored, kes festivalidele ja võistlustele asja uurima tulevad.

Foto: Robotex

Pole vist vaja märkida, et robotiklubi ja Robotexi festivali vahel on tihe koostöö. Esimene Robotex toimus 2001. aastal tehnikaülikooli aulas ja kavas oli vaid üks võistlus, kus tehnikavaldkonna üliõpilased ja õppejõud said oma kätetöö proovile panna, ning üsna kiiresti tulid võistluskonkurentsi pakkuma Tartu ülikooli ja IT kolledži tehnikatudengid. Praegu on Robotex kasvanud rahvusvaheliseks ja meelitab tuhandeid külalisi, robotiklubi on robootikafestivali juures nii osalemas kui ka konsultandiks ning loob vajaduse korral ka tehnilisi lahendusi.

Kust alustada, kui robootika huvitab?
Arduino platvormile saab programmeerida eri funktsioone ning internetist leiab selle kohta palju infot.
Seadmeid ja komponente otsi: ITT grupp, Oomipood, YE Int.
Robootikaga alustamist toetavat infot leiad SIIT.